Ühel (novembri)õhtul

Vahel jääd kuulama, kuulatama...
On selliseid inimesi, kes panevad end kuulama.
Kas on selleks eriline hääl, erilise või madala tämbriga...
Või on selleks see miski, midagi tabamatut, mida ei oska sõnadesse panna...
Inimese karisma, sarm...

On inimesi, kellega tunned sama lainepikkust, kokkukõla...

Ühel õhtul olid Ringvaate stuudios Jaan Tätte ja Tõnu Õnnepalu.
Ja ma lihtsalt istusin ja kuulasin. Selline ajatu hetk... Oh, kuidas ma igatsen selliseid hetki...

Üks ilus luuletus kõlas autori esituses otsestuudios väga lummavalt:

Ma ootasin sind väga kaua aega,
kohv külmaks läks ja kiviks kuivas sai.
Mu ilus tuba, kõrge valge laega
öö tulles hämarduvaks koopaks sai.
Mul olid valmis mõeldud laused,
mis ütled mulle, mina sulle mis.
Me vahel oleks olnud kandvaid pause...
Sa kohvi ikka panid suhkrut vist...
Siis oli kevad, mäletad, see tänav,
kus kasvas mitu vibalikku puud.
Me kumbki sinna ei saa minna enam.
On talv ja muutunud ka palju muud.
Sul tookord miskit tuli vahele
ja mina akna alla seisma jäin.
Ei mõtle enam ammu meile kahele,
kui vahel unes sinul külas käin.