Vahepeal loetud ehk pisut võlgade likvideerimist

Teele Rebane. Minu Hongkong: veel õli tulle
Petrone Print, 2021
248 lk.

Noore inimese seiklus- ja rännuhimu viib teda Hongkongi. Omamoodi täiskasvanukssaamise lugu, kodust laia maailma mineku kogemus. Vabas Eestis sündinud noore idealistlik maailmakäsitlus, soov maailma parandada ja päästa... Ainult et prussakad on veidi hirmutavad. Ma tean, et on olemas foobiad, mida ei saagi mõistusega võtta ja mida ei mõista need, kellel foobiaid pole..., aga minu jaoks ikkagi on kummastav, et tormatakse kartmatult barrikaadidele vabaduse eest võitlema, aga prussakahirm on ületamatu...
Hongkongis valitsevad lahkhelid, lõhed, meeleavaldused. Hongkongi majanduse selgroog on keskklass.
"Nad on kas eesliinil või aitavad muudel viisidel. Nad annetavad varustust, pakuvad pro bono juriidilist nõustamist ja tasuta taksot, et "vaprad" turvaliselt protestidelt koju saaks. Nad on õpilased, tudengid, taksojuhid, pankurid, juristid ja ärimehed, Neid kutsutakse "kollasteks".
Teisel poolel on privilegeeritumad hongkonglased, kes paluvad keskklassil ometigi nende ilusa linna lõhkumise lõpetada. ... Nad elavad teisel planeedil. Neid kutsutakse "sinisteks".
Ja siis on need, kes ei kuulu kummalegi poolele. Nad ei ole ei kollased, sinised ega ka rohelised. Neil pole arvamust. Neid lihtsalt ei huvita. See ei puutu neisse. Või on see võitlus nende silmis asjatu, mõttetu. Kuidas saab üks inimene sellises olukorras arvamust mitte omada, ma ei mõista. Sellises situatsioonis ei saa erapooletu olla. Sulle kas meeldivad diktaatorid või mitte. Sulle kas meeldib sõnavabadus või mitte. Need probleemid ei lange mingisse halli alasse. See on must ja valge. Kollane ja sinine."

Jah, ma saan aru et noorele inimesele on ideaalid olulised ja mõistan, kellele siin poolehoid kuulub... Aga... elus ei ole siiski kõik ainult must-valge, on palju varjundeid ja värvitoone... Ja mina mõistan väga hästi ka neid, keda ei huvita, kellel pole arvamust, kes on erapooletu... See võib olla ka enda vaimse tervise huvides.
Igatahes - põnev kogemus ja tore lugeda!

Mele Pesti. Minu Kuressaare: uhkelt iseseisev
Petrone Print, 2021
239 lk.

Sekka siis üks kodumaine lugu. Palju äratuntavat. On ju isegi Kuressaare peal üksjagu patseeritud. Aga - siiski ka palju sellist, mis on ajaloohõlma vajunud ja millest ei kuule just tihti. Ilmselt kohalik elanik, (kures)saarlane teab, aga massakas mitte.

Lenno Vaitovski. Minu Riia: kukkumine üles
Petrone Print, 2021
192 lk.

Kohe alguses saame teada äärmuslike ilmaolude kohta Kesk-Euroopas ja ka Eestis, mida on hea lugeda, sest ise ei ole selliseid asju talletanud, mällu söövitanud. Samuti vabakutselise "rõõmudest" ja vabaduse mõrkjast maitsest.
Mõnele on vist kohe emapiimaga kaasa antud hea sõnaseadmise oskus. Milline värvigamma koduotsingute kirjeldamisel!😀
Väidetavalt on Riia parim linn kõndimiseks. Kohati lasin küll paar lehte korraga, kuna Läti suurimad sillad ja saared ning Riia õudused mind ei morjendanud. Põnevam on ikka lugeda inimeste isiklikke kogemusi ja vahetuid läbielamisi.
Mõned toredad ütlemised ja mõttekäigud, mis tõelist naudingut pakkusid:

"Niisiis elasid selles korteris enne mind kõigesse neid ümbritsevasse boheemlasliku ükskõiksusega suhtuvad pikkade juustega teejoodikutest maalikunstnikud."

""Kui sul kelleltki midagi vaja on, siis sa ei saa niisama minna ja küsida - sa pead ka mingi vastuteene osutama," lausus ta [Polina] kord pedagoogi tooniga. Vastuteeneks sobis tema arvates ka šokolaad või mõni muu meene. Mulle pakkus selline arusaam tööelust nalja - olin siiani mõelnud, et tööl käiakse tööd tegemas. Et midagi muud mul seal kelleltki vaja pole, ainult seda, et ta oma tööd hästi teeks."

"...olen alati kadestanud inimeste oskust täiesti tühisest argiseigast suur sündmus tekitada. Ja selliseid inimesi kohtab eriti tihti teel olles."

"Võib vaid arvata, miks üheski Riiast rääkivas turismiväljaandes ei ole Balderajale pühendatud ridagi, eraldi peatükist rääkimata. Just seal peab lootus hääbuvat pensionipõlve ja depressioon sõidab koos vaesusega suures kaarikus mööda tänavaid (ja tõenäoliselt ka mööda sedasama kergliiklusteed, mis viadukti alt algas). See ei ole see Riia, mida harilikult nähakse või vaatama tullakse."