Kadripäev

Meenub, et kadripäeval, aasta tagasi, panin kirja mõned mõtted. Mulle tundub, et siia pole need jõudnud. Tänase päeva mõtted on üsna sarnased.

Praegu on aasta kõige pimedam aeg ja see ängistab. Mõnel päeval ei lähegi valgeks, aga seda rõõmsamalt saame tervitada päikselist ilma. Jõuludega tuleb ka lootus helgemale ajale.
Kevadel pärast pikka kodusolemist hakkasin jala tööl käima. Vahepeal ikka kasutasin hommikuti ühistransporti ka, aga nüüdseks on kõndimine harjumuseks saanud. See annab päevale hoopis teise olemise.
Kadripäeva hommik. Tallinn. 7.25. Alustan oma hommikust rännakut läbi ärkava ja vaevumärgatavalt valgeneva linna. Seda võib nimetada ka omamoodi palverännakuks. Keha liigub. Mõte on vaba. Mitmed asjad saavad sel teekonnal läbi mõeldud ja klaariks. Sünnib palju ideid, mida teha, kuhu minna...
Inimesed igatsevad valguse järele. Sel aastal on jõulud väga oodatud. Jõuluvalgus. Jõulupäike. Palju on niisuguse sõnumiga väljendeid.
Juba mõnda aega märkan valguskettide, elektriküünalde, jõulukaunistuste lisandumist akendele, majadele, aedadele, terassidele, rõdudele, puudele ja põõsastele. Eriti kaunis ja soojendav on see eramajade rajoonis.
Igal hommikul läheb mu pilk Kaarli kiriku valgustatud roosaknale. See on justkui tervitus…
Vabaduse väljak. Jaani kiriku kell lööb kaheksandat hommikutundi. Ja siis algab kellamäng „„Ärgake!“ nii vahid hüüdvad ja linna kõrges tornis laulvad: „Jeruusalemm, oh ärka sa!““
Milline imeline tervitus ja teele saatmine. Päevale on antud õnnistus.
Juba jõuangi tööle. Aknast kumab hommikupuna. Veel veidi ja päike tõuseb majade tagant nähtavale. Milline hommik!

Foto sobib tänase vihmaga hästi