Mingite kokkulangevate asjaolude mõjul jäin mõtlema oma kadunud onule. Kui isamaaline (sini-must-valge) ta oli! Ma ei tundnud teda. Ma olin 20. a., kui ta suri, aga ma ei tundnud teda, ma ei jõudnud teda tundma õppida. Kui kummaline see on...
Onu ei jõudnud ära oodata täiesti taasiseseisvunud Eestit ehk siis Eesti Vabariigi de facto (või siis de jure?) taastamist. Napp kaks kuud jäi puudu. Ometi oli tal õnn siiski näha sinnapoole liikumist.
Täna oskaksin ma talt küsida, mida ta mõtles, tundis, ootas, kuidas jaksas elada nõukogude ajas. Siis ei osanud, ei teadnud, võib-olla ka ei tahtnud. Ei tundunud oluline...
Ja mõelda vaid, kui noor ta ju oli, kui meie seast lahkus. 52! Noor inimene! Ma olen varsti ise juba nii vana... Kummaline, mida aastad ja aja mõiste tähendavad. Kahekümneselt tundub kõik hoopis teistsugune kui viiekümneselt... Sellest lahutabki meid juba 30 aastat. Paari nädala pärast tähistame tema 83. sünniaastapäeva.
Kuhu küll see aeg on kadunud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar