Kui antaks teine võimalus...

Kalle Muuli, Tiit Pruuli. Vilja: teine elu.

Raamatu pealkiri lubab ühe esipoliitiku naise lugu. Aga selles loos on ta kohati siiski pigem kõrvaltegelase rollis. Liialt palju poliitikat ja meeste mänge, mis lasid lugedes kiiremini edasi liikuda, lihtsalt lehti edasi keerates.
Samas ka nostalgialaks 1980-ndate lõpust 1990-ndate algusest. Kuigi olin sel ajal juba oma arust täiesti adekvaatne täiskasvanud inimene, siis ometigi tekkis minuski üllatusmoment - kas tõesti oli nii, et vabadus=vaesus? Muidugi ma mäletan talonge ja sabasid poeuste taga, aga samas ei meenu, et oleksin ise käinud neid talonge realiseerimas ja järjekorras seismas. Ei mäleta, et aluspesu ja sokke talongide alusel osta sai. Ju siis elasin oma nooruse mullis, ehk ka mingis vabaduse eufoorias (mida ma küll hästi ei usu, ei ole lihtsalt sellist tüüpi inimene). Pigem siiski maalt pärit noorena, küll linnas koolis käies, ei tajunud ilmselt neid linnaprobleeme nii teravalt (külmad elu- ja tööruumid, hõre transport jms). Kodus oli ahjuküte ja tuba soe. Söök oli alati laual. Piim, munad, liha ja aiasaadused tulid oma majapidamisest. Samas see kõik tõi meelde selle aja, kus sai oldud noor...

Mida aga raamatu kangelanna läbi elas? Mida kõike armastuse nimel tehakse? Mis hinnaga? Ja kas see üldse oli armastus? Pühendumine? Enamasti ei ole need inimesed seda väärt, et neile nõnda pühendutaks, nagu me ka ilmekalt raamatu lehekülgedelt loeme. Miks inimesed elavad ise oma elud keeruliseks? Aga ju siis oli ellu vaja vürtsi ja ei saanud piirduda ilusa, turvalise eluga. Kas nõukogude aegne psühholoogia ei õpetanud inimeste tundmist? Aga võib-olla on siinkohal ka nii, et kingsepp käib paljajalu. Ehk siis psühholoog, kes õpetab teistele, kuidas elada, aga ise elada ei oska.
Hea, kui inimene ikka ühel hetkel otsustab ära, et nüüd tuleb sellele "jamale" lõpp teha. Ja mis veel parem, kui antakse teine võimalus - paremale elule.

Kõrvaltegelase rolli mainib ka ajalehe Sirp arvustuses Mart Soidro.
Kuigi tema on oma kirjutises mu meelest liigselt kriitiline, siis mõned nüansid on seal siiski üsna hästi ära tabatud.

Näiteks:
„22. jaanuaril 1995 kohtusid Keila-Joal suvilas number 29 Siim Kallas, Mart Laar, Tiit Pruuli ja Edgar Savisaar. Vilja oli kodus, valmistas meestele suupisteid, kuid vestluses ei osalenud“ (lk 125). „Savisaare ja Meri kohtumine venis üle kesköö. Vilja oli autos oodates juba tukkuma jäänud“ (lk 178). „Samal ajal kui Savisaar oma vana tuttava Sobtšakiga vestles, istus Vilja linnapea kabineti eestoas, väikeses ja mittemidagiütlevas salongimoodi ruumis, kuhu oli kaetud laud. Vilja juhatas laua juurde väikesekasvuline naeratav ametnik, Peterburi linnavalitsuse välissuhete osakonna juhataja Vladimir Vladimirovitš Putin“ (lk 182).
 
Üks väga kujundlik näide:
„Välimuselt oli Savisaar juba siis kõike muud kui Apollo. Töntsakas kere, paksud sarvraamidega prillid, tedretähnid ja punased juuksed (kastanpruunid, armastas ta ise rõhutada). Seda isegi pisut eemaletõukavat välimust, mille tõttu teda hüüti koolipõlves ka Kiireks, kompenseeris sõnaosav jutt ja lai silmaring“ (lk 62)

Pakkusime siin abikaasaga võidu naljaviluks alternatiivpealkirju: "Vilja teine tulemine" ja "Viljaringid" :)
Nali naljaks.
Eks ikka jääb küsimus, kus on tõde ja kas see, mida meile serveeriti, ka tegelikult nii oli. Nii et ikka rohkem küsimusi kui vastuseid...