Võtsin endale selle raamatu paastuaja ehk kannatusaja lugemiseks. Ega paast ei pea siis ainult füüsiline olema, oluline on pigem vaimne, hingeline pool, sisemine puhastumine, mõtete korrastamine. Ja selleks sobib lugemine hästi ja eriti veel niisugune raamat.
Raamatu autor on pastor Todd Rettberg, kes kannatab juba aastakümneid kroonilise peavalu käes. Ta on läbi proovinud kõikvõimalikud ravid ja alternatiivravid, neelanud valuvaigisteid ja kasutanud muid preparaate. Neuroloogid, kiropraktikud, füsioterapeudid - kõik on läbi proovitud ja korduvalt. Muuseas märgib ta: "Olen palvetanud ja Jumalaga lepinguid sõlminud, paludes talt valu ära võtta. Ent kõige selle peale on asjad jätkuvalt hullemaks läinud." Tal on ka perekond, kes on pidanud pereisa ootamatult tabavate haigushoogude pärast mitmetest planeeritud asjadest loobuma. Üks peatükk on kirjutatud tema abikaasa poolt, kes kõrvaltvaatajana räägib enda tunnetest ja rollist. See on ilus tunnistus ühest tõelisest armastusest ja abielust. Kus on raske, liiga raske, aga kus on tõotatud - nii heas kui halvas jääda teineteise kõrvale.
"Miks me arvame, et oskame vastata kõikidele küsimustele ja teame, mida Jumal teiste eludes teeb? /... /Teine laialt levinud arvamus on, et kristlased ei pea valu tundma ja kui see juhtub, siis on põhjuseks nõrk usk või suur ja hirmus patt. /.../ Kuigi Jumal võib tervendada ja tervendabki ka tänapäeval, võib vastus meie kannatusele olla: "Minu armust piisab.""
Neid ridu lugedes leidsin, et vaatamata igasugustele hädadele on minu elu lill.
Kui inimesed suudaksid lihtsalt kuulata ja olla toeks - ilma et püüaksid vastuseid pakkuda - oleks sellest suur abi.
Vahel tundub. et Jumal on tumm ja passiivne. Ent Jumala vaikimine on üksnes näiline, mitte tegelik. Jumal on tõotanud - ja ma usun seda: "Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha!" Seega sai mulle selgeks, et pean hoidma kinni tõesti isegi siis, kui minu palved tagasi lükatakse. Jumal teab, mida ma vajan, palju paremini kui ma ise. Miks valu edasi kestab? Mul ei ole aimugi. Ent ma tean, et Jumal, keda ma teenin, käib endiselt mu kõrval.
Ta räägib muu hulgas ka mehest nimega George, kes oli olnud ustav koguduseliige ja kirikuskäija, kes aga haigestus ja pidi võtma suuri ravimidoose kroonilise valu leevendamiseks ning ei saanud enam kodust välja:
Mõned koguduseliikmed andsid talle trafaretseid "vaimulikke" vastuseid, heites tema poole selliseid sõnagranaate nagu "Ma palvetan sinu eest," või "Pea meeles, et iga asi on millekski hea!" Ent tegelikult tundis ta end kaaslaste poolt hüljatuna.
Ja veel teist korda toob ta esile sama teema - silmakirjalikkuse, mis on peidetud "vaimulikkuse" ja võltsvagaduse taha. Olen seda ise mõnikord kogenud ja tunnetanud, aga pole ehk julgenud välja öelda. Nüüd teeb seda siin lugupeetud pastor:
Kroonilise valu käes kannatajad, eriti just usklikud, kuulevad kõige sagedamini öeldavat: "Ma palvetan sinu eest!"
Olen seda kuulnud vist küll miljon korda - kui pisut liialdada, aga niimoodi tundub see küll.
Kas sul on valus? "Ma palvetan sinu eest."
Kas sul on raske hommikul tõusta? "Ma palvetan sinu eest."
Sa oled uppunud masendusse? "Ma palvetan sinu eest."
Sa oled suremas? "Ma palvetan sinu eest."
Ma ei oska kohe midagi öelda. "Ma palvetan sinu eest."
Kuigi see peaks kõlama vaimulikult, kõlab see kannatajate jaoks väga lameda ja mõttetuna. Nii lipsabki see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui aus olla, siis püüame selliseid asju öeldes mõjuda härra või proua Superkristlasena. Kui sageli te tegelikult palvetate kellegi eest pärast seda, kui olete seda öelnud? Kui sageli on see midagi enamat kui põgus palve, et enda südametunnistust rahustada?
Need, kes seda sageli kuulevad, soovivad, et kustutaksite selle oma sõnavarast. Need sõnad ei vähenda kuidagi meie valu ega paranda enesetunnet - need võivad aidata teil end paremini tunda.
Üks kõige huvitavamaid asju, mida olen märganud, on see, et Jumal võtab minu valu ära siis, kui ma jutlustan. See on midagi, mida ma täielikult mõista ei suuda, kuid seda on nii meeldiv oodata. Võin tunda sellist valu, et suudan vaevalt seista või rääkida, kuid niipea kui ma kantslisse tõusen ja jutlustama hakkan, on see läinud. Ma ei tunne seda ega ei mõtle sellele. Seega igal pühapäeval, olgu valutase milline tahes, võin loota kahele 30-minutilisele puhkepausile iga teenistuse vältel. Teen midagi, mida armastan ja teen seda ilma valuta. Mulle on öeldud, et minu lahendus on lihtne: pean lihtsalt 24 tundi ööpäevas jutlustama! Ent kardan, et unepuudus võib siin probleeme tekitada.
Väga, väga eriline raamat, mis andis minu paastuajale hoopis teise hingamise. Lõpetan siinkohal, et mitte jälle tervet raamatut ümber kirjutada:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar