Esimene raamat sellest sarjast, mis on ilma pildilisata. Kas see on nii ammusest ajast, kui veel pilte ei lisatud? - Tekkis mul asjakohane küsimus. Ja guugeldades selgus, et tegelikult on ilmunud ka piltidega täiendatud variant. No aga ma ei osanud aimatagi, et pean eraldi sellele tähelepanu pöörama. Pealegi ei olnud raamatukogus teist saadaval, kui nädalavahetuseks lugemist haarasin. Antud raamat siis aastast 2008.
Aga ega siis midagi, seda enam saab kujutlusvõimel lennata lasta:)
"Anna-Maria, ei tohi selline motivatsioonita olla! Motivatsioon tuleb üles leida!"
Nagu kaotatud motivatsioonid istuksid igavledes kontori keldris kõval puupingil ning ootaksid, millal keegi neile järele tuleb. See lihtsalt on nii hea lause!
Minu suureks kurvastuseks pidin lugema veebruarikuu (peaaegu mu lemmikkuu, ikkagi sünnikuu ju!:)) kohta järgmist:
See juhtus veebruaris. Teate küll. Kui Tallinn on pimedusse uppunud, inimesed käivad, mantlikraed üles tõstetud, nina vingus ja kärss kärnas, ning nõnda kerge on tööalast ebaõnne konkreetselt talve süüks lükata. Kõigil juhtub. Ja kui juhtub, siis raudselt veebruaris. Sest kui pimedus lükkab sind aina tugevamini masendusse ning külm näpistab tagumiku otsast, ei saagi midagi head oodata.
No selle peale tuleb mulle kohe meelde vana hea ütlus, et pole halba ilma, vaid valesti valitud riietus. Minu ideaalne veebruar on külm ja karge, lumine ja päikseline. Ja see on lihtsalt imeline! Kahjuks ei ole juba paar aastat korralikku veebruari olnud. Ja sünnipäev on lausa plusskraadidega halluses möödunud. Vaat' see on halb, kui veebruaris nii juhtub!:) Eks veebruaris juhtubki igasugu asju. Kunagi, näe, sündisin mina - ja kas see pole mitte tore?!?!:) Nii et ikka rohkem positiivsust! Minu arvates on jälle november kõige hullem ja masendavam kuu...
Seega võite ainult kujutleda jahmatust, mis sõprade ja pere nägudelt Ernestole vastu vaatas, kui too teatas oma kangelaslikust plaanist jõuludeks Eestisse minna. "Sinna, kus on kogu aeg öö, nelikümmend miinuskraadi, ja inimesed joovad soojas püsimiseks päevad läbi viina?" küsisid nemad. Ernesto noogutas ja teistel ei jäänud üle muud kui talle tulevikuks rohkem mõistust soovida ning ulatada kaasa toidukott Hispaania singi ja vorstiga, sest kurat teab, mida need eestlased söövad.
Viimasel õhtul enne uinumist uurisin Ernesto käest, mis talle Eestis kõige suurema mulje oli jätnud.
"Lumi," vastas ta.
Lumi?! Öelge nüüd mulle palun. miks on lume nägemiseks vaja kolme tuhande kilomeetri kaugusele lennata, kui tunduvalt lähemal asuvates Pürenee mägedes on lund rohkem kui meie Tartu maratonil? Inimene saab napilt esimest korda elus oma riigist välja, lendab nii kaugele põhja, kuhu tema ja ta lähimate sõprade esiisadest keegi kunagi jalga pole tõstnud, ja temale jätab suurima mulje ainult kindale langev lumi?
Jalgpallist. Tean sellest kaunist mängust - kus 22 täiskasvanud meest ajavad ülitõsiste nägudega ühte palli taga ja sajad tuhanded vaatavad seda kõike omakorda asjalike nägudega pealt, nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas - tänu siin elamisele kümme korda rohkem kui keskmine Eesti mees.
...kõik uudistesaated väidavad endiselt, et jalgpall on täiskasvanud meeste mäng täiskasvanud fännidele, kaunis, tervislik, tore meelelahutus ja nii edasi. Ilmselt seetõttu hõivab sport igaõhtusest 20-minutisest uudistesaatest 10 minutit. Sellest kulub jalgpallile 9,5 minutit. Pea kõikide hispaanlaste meelest on see normaalne.
Ja imelik olen järjekordselt mina.
Huvitav, kas edaspidi teeme näo nagu seda kõike poleks kunagi juhtunud, nagu ühtehoidvates peredes ikka? Et me meeldime teineteisele, et me armastame ja talume teineteist ja et meile läheb korda meie kummagi elu? "Täpselt nii," vastas Ernesto.
Ämma kriitikanooled tabasid väga valusalt ja selle peale tuli selline mõtteavaldus. Aga lohutuseks võin öelda, et ka ilma Hispaaniasse sõitmata võib kohata samalaadset suhtumist ka kodusel Eestimaal. Ega paljude emade meelest pole ükski tüdruk nende poja jaoks piisavalt hea. Ja kui ise arvad, et oled, siis küll leitakse üles või poogitakse külge need vead, mida kritiseerida saab.
Ja ikka tuleb neist raamatutest välja, kui erinevad on inimesed erinevate kultuuridega riikides juba siin Euroopas, mis siis veel ülejäänud maailmast rääkida. Kui vahel heidetakse ette, et säärastes raamatutes tihtipeale halvustatakse Eestit ja võrdluses tuuakse esile teiste maade eelised, siis siin kohtasin pigem nagu vastupidiseid toone. Tekib küsimus, et miks siis ollakse seal, kus nii väga tore polegi?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar