Raamatust saab põhjaliku ülevaate Malta ajaloost ja kultuurist. Silma torkab autori eriliselt suur botaanikahuvi. Väga põhjalikult kirjeldatakse erinevaid Malta taimi, mille nimed tuuakse lausa ladina keeles ära ja eestikeelsed vasted pärinevad botaanik Urmas Laansoolt. Palju on juttu ka toidust.
Näha kohe, et tegemist giidiga, kes laseb faktidel pudeneda kui küllusesarvest. Ehk õige pisut jäigi häirima selline õpetlik toon või pedagoogiline stiil. No eks üht-teist oli veel, aga las see jääda, ei hakka pirisema:)
Mulle väga meeldis see lõik, mille kohe sissejuhatuseks raamatust välja kirjutasin. Kardinad! Oi, kuidas ma fännan kardinaid:) Nii linnas kui ka maal - kardinad peavad olema ja kui pimedaks läheb, siis tuleb need ka kindlasti ette tõmmata!:)
Paari päeva pärast tuleb Conradi tuttav mulle appi kardinaid panema. Ikka näib veel ebareaalne, et selles kahhelkivi-kuningriigis ma nüüd elangi, tundub, et kõik toimub kellegi teisega ja olen pelgalt kõrvaltvaataja. Aknad saavad tihedad tüllkardinad ja paksud läbipaistmatud aknakatted. Kui aknad on kaetud, on toas justkui põhjamaine hämarik. Töö tehtud, üritan kardinaid eest ära tõmmata, et tuppa veidigi valgust lasta. Minu imestuseks on tüllkardinad otstest kinnitatud ja akna eest ära ei käigi.
"Ots on kinni jäänud, ole hea, aita mul see lahti teha," palun abilist.
"Miks? Neid kardinaid ei võeta kunagi eest, naabrid vaatavad ju muidu aknast sisse."
Olen harjunud koduga, kus kardinaid ette ei tõmmata ja männipuud elamist uudishimulike pilkude eest varjavad. Õhtupoolikul kükitan rõdul ja vaatan üle kitsa tänava naabrite korterelamute aknaid. Kõikidel on kardinad siivsalt ees, justkui püüaksid nad säilitada viimast kaduvväikest privaatsustera. Maltal mõistan kiiresti, et kuna sel väikesel kaljutükil on elanikke rohkem, kui võimalik tundub, ei ole keegi siin kunagi üksinda. Isegi kui olla omapead kodus, aimab alati inimeste kohalolekut. Läbi seina kuuleb naabrite juttu ja televiisorit, tänaval putitab keegi mootorratast, garaažis kopsib keegi riiulit ehitada. Inimesed, igal pool inimesed. Maltal elab ühel ruutkilomeetril keskmiselt üle 1500 inimese, mis teeb Maltast ühe tihedamalt asustatud paiga kogu maailmas. Eestis elab igal ruutkilomeetril inimesi keskmiselt üksnes kolmekümne kandis. Omaette olemise võimalus, mida Eestis endastmõistetavana võtame, on Maltal harv luksus.
Malta sõjavägi on üsna kummaline umbes kolme tuhande liikmega organisatsioon. Kohustuslikku sõjaväeteenistust, nii nagu Eestis, Maltal pole ning mehed ja naised, kes sõdurikarjääri valivad, teevad seda vabast tahtest.
Malta keel kuulub semiidi keelte hulka.
Maltalased on "poliitika- ja valimiste hullud".
Malta üks ajaloolisi nimesid, Melita, pärineb kreekakeelsest sõnast "mesi" (meli).
"Lähme üles hullumajja tagasi, parem vaielda elavatega kui tegeleda kummitustega!"
Järjekord liigub jõudsalt ning peagi ulatab paadimees meile oma krobeda käe ja suunab meid ritta kitsale paadipingile.
Täname pererahvast, kallistame perenaist, ostame kaasa vabalt aias ringi timpsivate kanade mune ja asutame end ägisedes teele.
Olen mina ka koos sõbranna ja kolleegiga "sõnameister", aga paari koha peal haarasin ÕSi järele, et kas tõesti on selline sõna kasutusel ja tuleb välja et ongi! Oh, kui äge see meie eesti keel ikka on!!!
Mõnusaks soolaseks ampsuks on juustu juurde kapparid - Vahemere regioonis laialt levinud taim, mille marineeritud või soolatud pungad sobivad ideaalselt nii pastakastmesse, pitsa peale kui ka kalatoitude kõrvale.
Lisaks kapparitele - kitsejuust (gbejna), oliivid, Malta leib (hobza), Malta küpsised (galletti). Kannoli - õlis krõbedaks küpsetatud ja magusa ricotta-juustu seguga täidetud tainatorud. Fenkata - küülikuliha õhtusöök suurele seltskonnale.
"Kas te teadsite, et jaanileivapuu seemneid kasutati kunagi ka kalliskive kaaludes ?"
... "Seemned on kõik sama kaaluga ja sellest on tulnud vääriskivide kaaluühik karaat, 0,2 grammi. "Karaat" on kõlalt sarnane puu ingliskeelse nimega - carob."
Jällegi üks tore lugemine ja kindlasti üks maanurk, kuhu tasuks kohale minna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar