Ei olnud päris minu masti raamat - liiga kauge ja liiga võõras ja liiga arhailine kultuur. Ärgem unustagem, et ma olen ikka eurooplane ja valge turist, kes harjunud reisidel mugavustega (sest selle eest ma ju suuresti reisile minnes maksan):) Lugedes purjeka peal viibimisest, kus tuli 800 dollarit peale maksta, et saaks roppu moodi rügada ja puudus dušš ning vesiklosett, siis ... ahmisin ma õhku. Ei, sellisteks ekstreemsusteks ei ole ma (enam) valmis! No arusaadav ka muidugi - vanus teeb ikka oma töö. Olen ilma duši ja vesiklosetita pea üle poole oma elust elanud (maakodus põhimõtteliselt on selline olukord tänini, kuigi vesi tuleb kraanist), ent vanemaks saades ja mugavustega harjudes tahaks olmeasju lihtsamalt lahendada. Aga oli päris palju nauditavaid seiku ja sõnakasutus oli suurepärane. Siinkohal meenub mulle, et toimetaja oli ju Mae, kelle roll selles osas väga oluline. Raamatuga seonduvast kirjutab ta oma blogis lähemalt. Tänud siinkohal!:) Nii toimetajale, kui autorile.
Ah, mis ma siin ikka targutan, annan hoopis autorile sõna:
Kuningas on põlvnemistraditsioonide alusel selle maanurga vanem, siinsete saarte vanemate veri ja mõtteline juht. Olgugi, et tänapäevases "vabas" militaarkorraga vabariigis, kus peamiselt kõneleb raha, ei ole kuningal enam pärisvõimu, on kasvõi kohalike poiste käitumises ilmnenud muutused selge märk, et vanu traditsioone austatakse ja järgitakse. /.../ Siin ja praegu on tunda kahe maailma põrkumist. Noorte ärahellitatud kahvanägude rummine lällamine ja aastasadu põlvest põlve kantud rituaalid, millel on tulevastele põlvedele palju sügavam tähendus kui ühe üksikisiku aastaringi täitumine. See vastuolu siin kirjeldab minu meelest hästi kõikide pärimuskultuuripärandiga sihtkohtade dilemmat - säilitada või säilida? Rahakotina paradiisi ekspluateerima tulnud turist on kohalikele vajalik, kui mängu tuleb materiaalne käibevara. Kokkupõrge on paratamatu.
...homme ootab meid ees põgenemine veel kaugemale tsivilisatsioonist.
Külalislahkusest keeldumine solvab aga võõrustajaid silmnähtavalt. Iga päev kogen siin omal nahal tõelist lahkust. Lahkust, mis tuleb ilma igasuguse tagamõtteta. Lahkust, mis tuleneb sajandipikkusest traditsioonist ja juurdunud väärtushinnangute süsteemist, kus rikas on see, kes rohkem annab.
Kerekere (palve või nõudmine midagi laenata, ei eelda tagastamist) on mõiste, mis tähistab vennalikult jagamise kommet fidži rahva suurperes. Kogukond jagab kõike, mida jagada on. Olles läbinud sevusevu (külavanema vastuvõtutseremoonia uustulnukale) ja kogukonda vastu võetud, kuulub ka minu maine vara tinglikult kerekere alla. Lääne omandihimulises ühiskonnas on seda raske mõista, aga siin ei klammerdu inimesed maiste asjade külge. Ahnus on inimestel veres igal pool, aga vara ajutisus ja tühisus on siin kaugetel saartel nii iseenesestmõistetav.
...Taveuni asub 180 pikkuskraadil, täpselt teisel pool maakera Greenwichi nullmeridiaanist, ehk et siin muutub ametlikult kuupäev. Kokkuleppe kohaselt asub Fidži muidugi hommikupoolsemas ajavööndis ja meridiaani on mõtteliselt liigutatud kaugemale itta, et saareriigid saaksid ikka samas kuupäevas tegutseda. Siin asub ka Taveuni pooleks lõigatud kaart, suurepärane võimalus turistile - kumbki pool asub siis erinevas kuupäevas. Saab ühest teise hüpata. Või eilset päeva kinni hoida. Ajareis homsesse. Võib kaotada end kahe päeva vahele. Millal saab tänasest homme?
Veel segasemaks läheb olukord, kui oleme fotod pooleks lõigatud kaardi juures ära teinud ja peatume nüüd hoopis ühe tavalise maja juures, sest Raffa tahab tutvustada meridiaani tõelist asukohta, mitte turistivärki. Luurame hoovis ringi ja leiame kõrge muru seest peagi õige geodeetilise metallist maamärgi, mille järgi kaarte paika pannakse. Peagi ilmuvad majast vihased elanikud ja järgneb tuline sõnavahetus. Majaomanikele ilmselgelt ei meeldi näha seltskonda kahvanägusid hoovi peal paterdamas. Need on esimesed tõeliselt vihased fidžilased, keda kohanud olen.
Olukord naeruvääristab ennekõike just kogu kella küljes kinni rippuvat maailma. Viibime kokkuleppeliselt tänases päevas, sest nii on lihtsam majandada, olgugi et geograafiliselt pendeldame siin saarel eilse ja tänase vahel.
Eks siin maakeral olegi kõik kokkuleppeline. Ikka peavad mingid reeglid, alused jms olema, et saaks üldse enam-vähem rahumeelselt eksisteerida. Seda on ju iga päev näha, mida piiramatu vabadus endaga kaasa toob. Igaüks võib öelda ja teha, mida tahab ja mis iganes pähe kargab...
Fidži-stiilis dušš käib nii, et sulu, mis on muidu seotud ümber puusade seelikuks, on nüüd kehal, et mitte alasti olla. Ja siis jäseme haaval seebitad ja loputad kopsikuga vett peale valades. Alastust välditakse isegi džungliprivaatsuses.
Algab Fidži-time. Seesama määramatu ajaühik, et sa tead, et midagi peab juhtuma, ja tead, et see nii ka läheb, aga millal, seda ei tea keegi. Sinult oodatakse ainult valmisolekut igas hetkes. Nii me siis ootame paati. Selle ootamise jooksul jõuab imestada, kuidas ma küll nii ilusasse kohta jälle sattusin. Jõuab sügavalt sisse hingata ja hetke nautida. Jõuab pisut närviliseks muutuda ja nihelema hakata. Jõuab vihastada, et milline ajaraiskamine see on, et ometi võiks ju keegi end pisut organiseerida või vähemalt öelda, mis toimub ja millal toimub. Ja jõuab iseenda peas aru saada, kui naeruväärne see kõik on, mis vahet seal on, millal midagi juhtub. Mida mul siin muud ikka teha on, kuhu mul kiiret? Küll see paat kord tuleb ja me jõuame kohale just siis, kui kohale jõuda on võimalik. Ja jõuab uuesti imetleda, kui ilus siin on.
Kiribatilt pärinevad tänapäevases mõttes esimesed ametlikud kliimapõgenikud. Nad on sunnitud oma kodusaared hülgama, sest seal pole võimalik elu jätkata. Magevesi kaob, ettearvamatu ilmamuster annab vihmavett kord liiga palju ja siis üldse mitte. /.../ Põgenike üleskutse on ühene: kliima soojenemine tuleb kohe peatada, nende kodumaa häving ei ole nende süü. See on lääneliku eluviisi ületootmishullus, mis uputab inimesed, kes oskavad veel õnnelikud olla. /.../ Rahvusvahelistel kliimafoorumitel on teadlased teatanud, et kogu Tuvalu elanikkond tuleks Kioale üle kolida ja uppuvate atollide probleem oleks lahendatud. Siin on ju olemas viljakandev maa ja magevesi. Kas ükski rahvas oleks sellise ettepanekuga nõus?
Selline valik siis minu poolt. Aega läks, aga asja sai. Ehk lugemine venis päris pikaks, aga loetud ikka sai...See on puhtalt minu enda viga, tunnistan ausalt.
Imelik suvi sel aastal, kuidagi ei edene lugemine, olen väga vähe raamatuid läbinud. Mingi imelik rahutus, ärevus vms on sees. Kogu aeg on tunne, et ei jõua, ei jõua, ei jõua... Maakodus käin ka pidevalt nö tuld kustutamas. Marjad ja muud aiasaadused valmivad ülihelikiirusel, vaja rohida ja kasta ja muru niita ja seda ja teist ja kolmandat ja kuklas on pidevalt tunne, et ma peaks olema hoopis mujal ja tegema hoopis muid asju... Jah, olen jännis ühe kirjatööga. Kohati on juba nutumaitse suus... Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar