Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte
Tallinn : SA Kultuurileht, [2025]
76 lk.
Loomingu Raamatukogu, 2025, nr 10-11
Raamatu lühikokkuvõte:
Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll lendab õhku nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega esinema jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust? Brigitta Davidjantsi (snd 1983) jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.
Üllatavalt mitmed on võtnud raamatut lugeda ja ka analüüsida ning arvustada (seda ei juhtu just mitte väga sageli):
Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll lendab õhku nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega esinema jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust? Brigitta Davidjantsi (snd 1983) jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.
Üllatavalt mitmed on võtnud raamatut lugeda ja ka analüüsida ning arvustada (seda ei juhtu just mitte väga sageli):
Lugemiselamused ehk Tallinna Raamatukogude lugemisblogi
Lugemine jääb juba mõne aja taha, seega väga üksikasju ei mäleta enam, aga oli selline täitsa tore raamat. Õhukene ta ju oli ja seetõttu edenes ka ruttu. (Just meenus - milline unustaja Brigitta oli!)
1980-ndad oli minu kooliaeg, aga tegevuskohaks jäi maapiirkond, nii et Tallinn oma suurlinna tuledega jäi suhteliselt kaugele ja kaugeks. Seal sai aeg-ajalt ju käidud, aga pigem oli see jube väsitav ja vaevaline käik, mille tulemuseks oli sageli peavalu. 1990-ndatel olin juba (noor) täiskasvanu, tudeng, kes sõitis maa-linna vahet, aga ikkagi need Tallinna valud ja võlud on minust eemale jäänud. Küll puutusin siis pisut kokku Lasnamäe eluga onu pere kaudu. Onu (suur)pere oli saanud Lasnamäele korteri, mis spetsiaalselt ehitatud suurperedele. Nii õnnestus mulgi sellest "hüvest" osa saada ja päris mitmeid öid seal veeta. Onulaste kaudu sain osa ka Lasnamäe (tänava)/(noorte)elust. Seega midagi tuttavlikku tuli ikka ette.
1980-ndad oli minu kooliaeg, aga tegevuskohaks jäi maapiirkond, nii et Tallinn oma suurlinna tuledega jäi suhteliselt kaugele ja kaugeks. Seal sai aeg-ajalt ju käidud, aga pigem oli see jube väsitav ja vaevaline käik, mille tulemuseks oli sageli peavalu. 1990-ndatel olin juba (noor) täiskasvanu, tudeng, kes sõitis maa-linna vahet, aga ikkagi need Tallinna valud ja võlud on minust eemale jäänud. Küll puutusin siis pisut kokku Lasnamäe eluga onu pere kaudu. Onu (suur)pere oli saanud Lasnamäele korteri, mis spetsiaalselt ehitatud suurperedele. Nii õnnestus mulgi sellest "hüvest" osa saada ja päris mitmeid öid seal veeta. Onulaste kaudu sain osa ka Lasnamäe (tänava)/(noorte)elust. Seega midagi tuttavlikku tuli ikka ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar