Minu Türgi: tantsud täiskuu valguses.
Petrone Print, 2025
288 lk + fotod
Mõnda paika on parem armastada kaugelt. Kirglikult, aga kaugelt.
Selle mõttega ühinen minagi.
Tore oli ju lugeda, aga ise ma ei kipu üldse Türki, pole kunagi kippunud.
Mul oli jälle nii palju kõrvaliste asjadega tegemist, et kohati kannatas lugemine sootuks. Ikka need minu jaoks värdmoodustised eesti keeles: perekondasid, laudasid, klassikaaslaseid, (jaki)hõlmasid, paikasid, linnasid, liiklussõlmesid, söögikohtasid, käikusid, kalasid, köögiviljasid, kohutavaid sündmuseid, liikluseeskirjasid...
Mul hakkas praegu nii -nii halb ja mõtlesin, kas selliseid sõnu päriselt kasutatakse?🤔🤮 Nii ju ei räägita!? Pea igal leheküljel vaatas mulle vastu selline sõnastus. Kusagil 80 lk paiku hakkasin neid üles tähendama, aga häirisid juba tükk aega enne ja siis ühel hetkel ma enam ei suutnud järge pidada ning sundisin ennast tähelepanuta edasi lugema..., mis oli muidugi paras piin.
Minu jaoks on loomulikud, normaalsed, eesti keele pärased lühikesed vormid, nagu: perekondi, laudu, klassikaaslasi, hõlmu, paiku, linnu, käike, kalu, köögivilju jne
Samas oli kasutatud aga äkki piirkondi ja orge. Kust need siis tulid? Saab ju küll!
Paar türgi keelset sõnagi, mis silma jäi, võiks ju kuhugi talletada🤔:
Balik - kala
Serefe - terviseks!
No Serefe igatahes😁 Sest, kui nüüd kristalselt aus olla, ega mulle sellest raamatust midagi muud (eespool mainitud põhjustel 🤭) meelde ei jäänud, kahjuks... On piinlik, veidi...🙈
P.S. Loetud juba ammu. Istus mustandite kaustas ja ootas oma aega. Nüüd siis kohendasin veidi kompaktsemaks ja avaldamise kõlbulikumaks😜
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar