Just selliste, vastakate ja segaste tunnetega sõitsin täna hommikul ühistranspordis kesklinna poole...
Juba teist hommikut järjest olen häiritud sellest, et buss on nii täis. Mulle ei meeldi päeva alustada trügimise ja enda koha eest võitlemisega. Vaat' see on see, kui tahad hakata "õigeks" ajaks tööle jõudma! Kõik liiguvad sel ajal. Kui lasta 15 minutit üle, siis on olud juba hoopis lahedamad. Eile lasin lausa ühel bussil minna, et siis mõni minut hiljem pikemasse ja tühjemasse astuda.
Täna hommikul lasi üks vanem härra mind bussi sisenedes kenasti ette. Olin meeldivalt üllatunud. Bussis aga rääkis üks noor daam telefoniga, vene keeles. Oli veidi häiriv! Ma ise üritan põhimõtteliselt vältida ühistranspordis telefoniga lobisemist. Teised ei pea teadma minu tegemistest ja päevasündmustest või mida see või too ütles, arvas ja mõtles... Bussijuhil mängis raadio. Venekeelne. Olin häiritud. Mõtlesin, kus ma elan? Gorod Narva? Või mõni muu novembrikuine linn naaberriigis? Tunded keesid vist üle... või reageerisin (küll sisimas) üle?!? Aga hommikuti tahaks vaikselt omaette nohisedes istuda, aknast välja vaadata ja omi mõtteid mõelda... Kui noore daami peatus lähenes, siis lõpetas ta kenasti kõne, tundus, et emaga rääkis ja ütles vene rahvusele nii omaselt: tseluju (suudlen ehk siis musi-musi). See oli liigutav ja armas. Tõmbasin ennast koomale, et teda mööda lasta. Ja siis tänas ta selle eest ning märkis veel, kui tähelepanelik minust. Puhtas eesti keeles! Olin taas liigutatud. Eestlaselt poleks tõenäoliselt sellist kommentaari tulnud...
Selliste segaste ja vastakate tunnetega algas minu tänane päev. Kuidas see küll siis veel lõppeda võib?!?
Kokkuvõttes võib öelda, et oligi väga kirju ja vastakas päev. Ent õhtu olen endale siin molutades mõnusaks teinud. Asjalik olen jälle homme!😁
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar