Motivaator.ee on koolitusfirma, mis on keskendunud valdavalt Eestis tegutsevate organisatsioonide arendamisele.
FB-s on blogilaadsed kirjutised, mis keskenduvad organisatsioonide juhtimisele, juhtidele, meeskonnatööle, meeskondadele, töösuhetele, töö/organisatsioonipsühholoogiale.
Aeg-ajalt loen neid ja enamasti need motiveerivad tõesti või vähemasti saab kaasa mõelda ja kaasa noogutada 🙂
Mõned nopped ja näited:
Üks levinumaid arusaamu on see, et töökohad muutuvad mürgiseks järsku. Justkui üleöö.
Aga tegelikult ei juhtu see üleöö. See juhtub vaikselt.
Vaikselt, kui tiimis kaob usaldus. Vaikselt, kui jäävad rääkimata väikesed pinged, segased ootused, esimesed solvumised. Vaikselt, kui üks inimene korraks vaikib – ja kõik ülejäänud teevad sama.
Usaldus ei kao suure plahvatusega. Ta lihtsalt väsib. Väsib ära sellest, et ausus ei tundu enam turvaline.
Ja lõpuks pole keegi enam päris tema ise.
Terve töökultuur ei sünni ju inspiratsioonikõnest ega visioonipäevast.
See sünnib argipäevast. Sellest, kas meil on ruumi rääkida – ka siis, kui on ebamugav. Just eriti siis, kui on ebamugav!
Ehk kui sa juhina seda ruumi ei loo, loob keegi teine vaikuse.
Keegi ei lähe tööle mõttega: “Täna keeraks oma kolleegile käru.”
Inimesed tulevad tööle parima kavatsusega – teha oma osa hästi ära.
Aga siis juhtub midagi. Keegi ei vasta meilile. Keegi teine ütleb midagi liiga lühidalt või otsekoheselt. Sinu nimi jääb mainimata teemal, mis sulle oluline oli.
Ja juba liigub peas mõte: “Kas ta ignoreerib mind?” , “Kas ma ütlesin midagi valesti?”, “Kas mind ei peeta enam oluliseks?”
See ei ole pahatahtlikkus. See on oletus.
Ja kui me seda kohe ei märka, hakkab see tasapisi kuhjuma – kuni lõpuks tundub, et “meil vist on probleem.”
Aga sageli polegi probleemi. On lihtsalt midagi, mida ei küsitud üle.
Tugevad suhted – ja tugev juhtimine – ei tähenda, et kõik alati õigesti mõistavad. Küll aga tähendab see seda, et julgetakse küsida. Selgitada. Päriselt kuulata.
Ja vahel piisab ühest lihtsast lausest : “Kuidas sina seda olukorda nägid?”, et vältida kuudepikkust vaikust, alusetuid oletusi ja vaikselt kasvavat eemaldumist.
Väga palju aega oma elust olen ma soovinud kõigile meeldida.
Ma tahtsin olla koostööaldis kolleeg. Hea sõber. Mõistev juht. Tasakaalukas partner.
Ja ausalt – ega selles soovis ei olegi midagi halba. Meeldida on ju inimlik vajadus.
Aga mingi hetk märkasin, et mida rohkem ma püüdsin kõigile sobida, seda vähem olin ma iseendaga kontaktis.
Ja olgem ausad- see on väga väsitav viis elada. Sest selle asemel, et endalt küsida "Mida mina sellest arvan?", küsisin ma pidevalt: "Mida nemad minust arvavad?"
Mingis vanuses võib see strateegia veel isegi toimida.
Aga täiskasvanuna see enam ei tööta. Sest lõpuks ei jaksa sa olla kõigile sobiv versioon iseendast.
Ühel hetkel pead sa hakkama küsima: mitte “kuidas jätta head muljet?”, vaid “kuidas jääda iseendaks?”
Ja just sealt – kui saad aru, et sa ei jaksa enam mängida „ideaalset versiooni endast“ – hakkabki midagi muutuma.
Mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada.
Vaid selleks, et lõpuks jälle ennast paremini tundma õppida.
Aga tegelikult ei juhtu see üleöö. See juhtub vaikselt.
Vaikselt, kui tiimis kaob usaldus. Vaikselt, kui jäävad rääkimata väikesed pinged, segased ootused, esimesed solvumised. Vaikselt, kui üks inimene korraks vaikib – ja kõik ülejäänud teevad sama.
Usaldus ei kao suure plahvatusega. Ta lihtsalt väsib. Väsib ära sellest, et ausus ei tundu enam turvaline.
Ja lõpuks pole keegi enam päris tema ise.
Terve töökultuur ei sünni ju inspiratsioonikõnest ega visioonipäevast.
See sünnib argipäevast. Sellest, kas meil on ruumi rääkida – ka siis, kui on ebamugav. Just eriti siis, kui on ebamugav!
Ehk kui sa juhina seda ruumi ei loo, loob keegi teine vaikuse.
1. juuli (meil tööl täpselt oli SITUATSIOON!)
Keegi ei lähe tööle mõttega: “Täna keeraks oma kolleegile käru.”Inimesed tulevad tööle parima kavatsusega – teha oma osa hästi ära.
Aga siis juhtub midagi. Keegi ei vasta meilile. Keegi teine ütleb midagi liiga lühidalt või otsekoheselt. Sinu nimi jääb mainimata teemal, mis sulle oluline oli.
Ja juba liigub peas mõte: “Kas ta ignoreerib mind?” , “Kas ma ütlesin midagi valesti?”, “Kas mind ei peeta enam oluliseks?”
See ei ole pahatahtlikkus. See on oletus.
Ja kui me seda kohe ei märka, hakkab see tasapisi kuhjuma – kuni lõpuks tundub, et “meil vist on probleem.”
Aga sageli polegi probleemi. On lihtsalt midagi, mida ei küsitud üle.Tugevad suhted – ja tugev juhtimine – ei tähenda, et kõik alati õigesti mõistavad. Küll aga tähendab see seda, et julgetakse küsida. Selgitada. Päriselt kuulata.
Ja vahel piisab ühest lihtsast lausest : “Kuidas sina seda olukorda nägid?”, et vältida kuudepikkust vaikust, alusetuid oletusi ja vaikselt kasvavat eemaldumist.
29. juuni
Väga palju aega oma elust olen ma soovinud kõigile meeldida.Ma tahtsin olla koostööaldis kolleeg. Hea sõber. Mõistev juht. Tasakaalukas partner.
Ja ausalt – ega selles soovis ei olegi midagi halba. Meeldida on ju inimlik vajadus.
Aga mingi hetk märkasin, et mida rohkem ma püüdsin kõigile sobida, seda vähem olin ma iseendaga kontaktis.
Ja olgem ausad- see on väga väsitav viis elada. Sest selle asemel, et endalt küsida "Mida mina sellest arvan?", küsisin ma pidevalt: "Mida nemad minust arvavad?"
Mingis vanuses võib see strateegia veel isegi toimida.
Aga täiskasvanuna see enam ei tööta. Sest lõpuks ei jaksa sa olla kõigile sobiv versioon iseendast.
Ühel hetkel pead sa hakkama küsima: mitte “kuidas jätta head muljet?”, vaid “kuidas jääda iseendaks?”
Ja just sealt – kui saad aru, et sa ei jaksa enam mängida „ideaalset versiooni endast“ – hakkabki midagi muutuma.
Mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada.
Vaid selleks, et lõpuks jälle ennast paremini tundma õppida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar