Kolmas Punase raamatu sarja raamat üsna lühikese aja jooksul. Hea. Väga hea! Lõpuni hoiti pinget üleval. Päris alguses ei tahtnud käima minna, oli kuidagi selline argine... Aga intriig oli kohe olemas!
Minu ema suri sel suvel. /.../ Neliteist on vilets vanus ema kaotada.
Ema muidugi ei tulnud. Selle asemel tulid mu esimesed päevad.
Päeval, mil mu ema suri, lagunesin ma koost. Järele jäi ainult täherida, mis oli kunagi olnud mu nimi. Ema hüüdis mind Billie'ks. B-i-l-l-i-e.
Tüdruku pärisnimi oli Erzsébet.
Mulle kangastusid mingid sarnased jooned viimati loetud "Kolm"ega. Kuidas väga noorelt on vaja ise oma eluga hakkama saama ja oma koht leida. Ennekõike aga iseennast leida, a la kes ma olen ja kust ma tulen...
[Vahemärkuseks ja meeldetuletuseks endale, head leiud: Juuste väljalangemine. Sõit autoga läbi Saksamaa lõunast põhja, 14-aastasena!]
Lõpetuseks lisan täiesti konteksti väliselt paar imepärast leidu, tsitaati:
Ahmed kohe oskas tühjade kätega roose jagada.
Nüüd ei olnud emal igatahes enam midagi kaotada. Aga mis kasu on vabadusest, kui sa oled surnud?
Igaüks teab, et sa ei jõua edasi, kui vaatad liiga palju tagasi.
P.S. Just äsja lõpetasin lugemise ja olen veel nii tugevalt raamatu sees, selles seletamatus lummuses...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar