"Minu Pärnumaa"

Kristel Vilbaste.
Minu Pärnumaa: karulaante keskel, soode süles.
224 lk. + fotod 

Hoopis teistsugune Minu-sarja raamat. Pole varem ühtegi sellist lugenud... Kui, siis veidi ehk meenutas Mika Keräneni "Minu Karjalat". Hästi palju loodust ja rahvapärimust, lugusid. Ja siirast muret Eestimaa saatuse, looduse ja keskkonna pärast...

Kartsin, et ei suuda ennast sellest läbi närida, ent see oli asjatu mure. Hoidis külges küll!🙂

Igas väikeses kolhoosikeskuses oli pool sajandit tagasi oma söökla. Sööklatoit oli hea, hoolimata sellest, et töötajad mõisaköiel lohiseda lasid ning hapukoore, suhkru ja liha salaja oma kodustele pidulaudadele vedasid. Igatahes sai kõhu neis paikades alati täis ja toit ei tekitanud selliseid allergiaid, nagu tänapäeval kuuleb. Tunnistan ausalt, et sageli valin praeguste restoranide ja baaride praadide asemel lõunapausil pigem bensiinijaamast hotdog'i ja kokakoola ning püüan päeva lõpuks koduse toidulaua taha jõuda.

Tänu ema jooksule olen mina olemas. Ja kui ma nüüd kuulen, et rahaahne TREV-2 plaanib Rail Balticu liivakarjääri sinnasamma metsa, kuhu mu ema küüditamishommikul jooksis ja mis ta elu päästis, mis teda oma kasukaga varjas, siis ei saa ma aru, mis meil, vabaks saanud eestlastel, viga on.