Tallinn: Sinisukk, 2022
199 lk.
Eestis elava Soome autori Juhani Tammineni raamat parvlaev Estonia hukkumisest püüab avada seni avaldamata saladusi. Huvitav kahtlemata, aga eks neid versioone on ju kuuldud nii- ja naasuguseid. Muidugi, palju on jätkuvalt saladuses ja salastatud. Tänasel päeval lugedes tundubki kogu see lugu pigem müstika valdkonda kuuluvat... Ja nagu me praegu ei tea, mis vandenõud ja mahhinatsioonid toimuvad idanaabri(te) peas ja seas, seda enam ei suuda keegi selgitada pea 30a taguseid sündmusi. Ajad olid toona hoopis teistsugused ja omamoodi keerulised. Vastiseseisvunud Eesti alles õppis olema vaba ja demokraatlik. Kaasas oli palju taaka nõukogude ajast. Eks lapsekingades on kerge eksida ja vigu teha.
Mõtlen, et see oli ju minu noorusaeg. Ilus ja kuldne aeg! Ja mis kõik sel ajal toimus?!? Ometi sai see üle elatud, ilmselt nooruse tuhinas, ja ei jäänud sellest ajast ka mingeid painavaid mälestusi või traumasid... [Kõrvalepõike korras: Vahel mõtlen, et tänapäeva lapsed, neid püütaksegi nagu vati sees hoida, et päris elu kätte ei saaks. Jahutakse aina mingitest vaimse tervise probleemidest jne. Ja siis tagatipuks "sõimame" ise neid veel lumehelbekesteks ka😛]. Elu oligi ju ilus tavalise noore jaoks, keegi elu kallale ei kippunud ja vabadus oli ka saabunud. Mida sa, hing, veel tahad!?!
Vaat' siis, milliseid mõtteid see raamat hoopis tekitas...
Lõpetasin selle raamatu lugemise eile õhtul unega võideldes ja täna juba viisin raamatukokku tagasi. Nüüd tuligi kiirelt postitus teha, muidu jääb jälle kuhugi kultuurikihi alla ootele... Nagu siin oi-oi kui paljude loetud raamatutega juhtunud on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar