Paastuaeg

Üha enam igatsen vaikuse järele, rahu, vaikuse ja üksinduse järele.
Liiga palju on juttu, tühje sõnu, müra. Liiga palju on suhtlemist. Tahaks lihtsalt vait olla. Lihtsalt olla.

Liiga palju avaldatakase arvamust. Igaühel on midagi arvata, öelda kõige ja kõigi kohta. See on tüütu ja nii väsitav. 
Kogu mu sisemus hüüab: Hoia endale oma arvamus, mind ei huvita, absoluutselt ei huvita!

On paastuaeg. Tahaksingi paastuda suhtlusest, mõttetutest vestlustest, sihitutest aruteludest. Rääkimata poliitikast, debattidest, valimisteemadest.

Paastuda tuleb sellest, millest on raske loobuda. (Vaikida ei ole paraku võimalik, selleks peaks tõepoolest üksindusse tõmbuma.) Seega, mina üritan paastuda magusast - valgest suhkrust ja valgest jahust toodetest. Ja see on kohutavalt raske! Siiski - mõned päevad olen juba suutnud. Pühapäevad ei ole paastupäevad. Kuigi distsipliini pärast peaksid olema! Sest ma ju kipun pühapäeval patustama. Nonsenss kas pole?!? Siis võin vabalt magusat kere täis vohmida, ega ma suuda siis ühe koogitüki või maiustusega piirduda. Hammas verel, siis muudkui tahaks veel ja veel... Kui maitset suhu ei saa, siis ei ole ka kiusatus nii suur enam...

Mäletan, et (kesk)kooli ajal heitles mu pinginaaber iseendas või iseendaga, tahtis kloostrisse minna. Ja ma ei mõistnud teda absoluutselt. Ei saanud aru, miks noor inimene nii räägib... Elu ees ja kõik teed valla! Loomulikult ei läinud ta kloostrisse, vaid hoopis Tartusse, ülikooli. Ja sinna tema jäigi. Tartusse, mitte ülikooli.😉 Abiellus. Sai pesakonna lapsi. Nüüd on need kõik juba suured ja pesast lendu läinud, niivõrd-kuivõrd. Eneseteostuseks on tal muud vahendid - muusika koos selle erinevate võimaluste ja väljunditega.

Viimasel ajal olen tabanud ennast liiga sageli mõtlemast kloostrielu peale - palveta ja tee tööd! Kloostris on omal kohal ka vaikuses olek. Aina enam tajun, et see sobiks mulle...
Nii pea ma ilmselt sellist sammu ette ei võta (kui üldse kunagi), sest paraku nõuab ilmalik elu oma osa. Mul on kohustused, osad küll vabatahtlikud, mida ei saa niisama maha jätta. Inimesed, kes vajavad mind või vähemalt nii arvan mina, et vajavad.
Aga - nii hea, kosutav, lohutust pakkuv on mõte, et see (kloostrielu) võiks mulle sobida, olla mu hingelaadile omane koht.

Tagasi paastu(aja) juurde tulles - arvan, et kloostris, kindlates raamides ja tingimustes, on palju kergem ka paastuda. Ilmalikus elus ei taha kuidagi kedagi solvata, kui on sünnipäevad jm üritused, kus pakutakse head-paremat, kooke-kringleid-pirukaid-maiustusi... Aga paasturütmi lööb see segi. Nii et pidevad dilemmad...

Minu lilleke😇

P.S. Miks nii siiralt rõõmustan oma lillekese üle? Aga sellepärast, et see on ise kasvama pandud. Läks kasvama! Ja nüüd tuli esimene õis!!!😍😇💖