Eks mingil hetkel see muidugi hakkas mõtetesse sisse lõikama, aga ikkagi...
Kuigi, mõnes mõttes on mul lausa hea meel, et selle jama varjus mu tähtpäev vaikselt mööda sai. Ei mingit erilist pidu. Siiski, siiski, tööl sai õigel päeval ju lausa "pidu" ära peetud. Algne plaan nägi ette, et igaüks võtab rootsi lauast endale niksi-näksi, kooki-torti ja kohvi ning läheb oma tuppa oma töölaua taha nosima. Aga... kujunes loovalt teisiti. Omaette oldud küll! Mitu kuud. Tundus, et inimestel oli vaja pisut koos olla, suhelda. Vahelduva koosseisuga kuus inimest (väikeste mööndustega). Kõik ikka kenasti siivsalt distantsi hoides. Maski kandes. Tuleb välja, et ka süüa saab maskiga:)
Õhtul tuli mulle külla suure vaeva nägija ehk siis ema, kes ikka pidi oma esmasündinuga sel tähtsal päeval koos olema. Nii armas! Ja sõbranna oli ka hoobilt valmis mu "vanakssaamisele" kaasa elama, pärast oma pikka ja väsitavat tööpäeva:) Nii et see päev sai tõeliselt kaunis ja hinge kosutav.
Lähiringiga olime veel nädalavahetusel laua ümber koos. Ja mu armas kogudusepere tegi ka suure üllatuse!
Laiem tutvus-, sugulus-, sõprusring ootab ikka ka tähistamist. Praegu on ju hea öelda (lubada), et võib-olla ükskord, suvel, poole aasta pärast või nii, kui need jamad siin loodetavasti mööda saavad, et siis peame pidu... Aga, ma ei tea, kas ma päriselt siis enam tahan ja viitsin ja üleüldse...
Nüüd on siis pool sajandit turjal...
Elu alles algab! Või et pool elu alles ees. Nii ütles vist Merle Palmiste oma sellise verstaposti möödumisel:)
Nojah, kui oleks tervist ja ärksat meelt, siis võib ju saja-aastaseks elada küll. On nähtud neid krapsakaid ja teravaid eakaid küll.
Sõnade ja mõistetega on üks kummaline asi. Kuhu maani ollakse noor ja kes on keskealine? Vanemaealine? Vana? Eakas? Rauk?
Vahel (no pigem enamasti!) ajab ajakirjandus naerma (või paneb hoopis vihastama?), kui räägib nt viga saanud eakast naisterahvast, kes osutub 60+ inimeseks. Minu mõistes on eakas võib-olla 80+. Sada oleks ehk rauk. Aga mulle see sõna - rauk - üldse ei meeldi ja jätaks pigem ütlemata. On tunne, nagu solvaks inimest, eriti kui ta on terava ütlemise ja vaheda mõistusega.
Ilmselt see kõik ongi tunnetuse küsimus. Kuidas keegi tajub keelt ja selle nüansse. Näiteks üks õudne sõna on mu meelest ka "rase". Lapseootel, palun väga. Isegi "käima peal" on parem!
Vaat' siis, kuhu oma heietustega välja jõudsin...:)
 |
| Nii palju lilli ja õnnesoove |
 |
| Just vannist tulnud roosid:) |
 |
| Pisut väsinud, kuid rahulolev:) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar