"Viisteist sõnavaadet"

 

Lehtsaar, Tõnu. Viisteist sõnavaadet: valitud esseesid.
Tallinn: Hea Lugu, 2020. 72 lk.

Kohati lugesin nagu oma mõtteid. Ainult ise ei oleks suutnud neid nii ilusalt väljendada. Kontsentreeritud tarkus ja tunnetus. Imeline. Võimas.

Minu jaoks puhas tsitaatide kogumik, selles mõttes, et ma tsiteeriksin rida-realt. Seepärast jätan üldse tsiteerimata. Jälle üks selliseid raamatuid, mida tahaks päriselt endale, et siis kõik need pärlimad pärlid alla joonida:)

Muu hulgas räägitakse meile sildistamisest, sõgedusest, talupojatarkusest, aga ka pühadusest ja lunastuse mõttest.

"Olen märganud, et esseede kirjutamisel toimib kaks protsessi. Need on sõnasse sissekirjutamine ja sõnast väljakirjutamine. Sõnasse sissekirjutamine tähendab seda, et mu tähelepanu on köitnud mingi minu jaoks oluline elusündmus, aga mul ei ole sõna, mille abil seda sündmust või nähtust kirjeldada. Siis ma loon ise selle sõna, nagu näiteks "valuaukartus" või "olemislõhe", ja püüan selle sõna kaudu tegelikkust kirjeldada ja mõtestada.
Sõnast väljakirjutamine tähendab seda, et sõna on olemas ja essee kaudu ma püüan avada selle sõna tähendust ja seoseid teiste mõistetega. Olen püüdnud mõista ka tegelikkust, mida see sõna hõlmab. Tavaliselt tähendab see minu jaoks sõna otseses mõttes sõnast väljaminekut, mingite piiride ületamist, uut tõdemust."