"Minu Viljandi"

 

Justin Petrone. Minu Viljandi: tagasi alguses

Kui Justin Petrone varasemad raamatud (nt "Minu Eesti..." ja "Misjonäripoos") olid väga muhedad lugeda, siis see raamat mind enam eriti ei köitnud.
Viljandi oli kuidagi tagaplaanil.
Esil oli ühe üksildase (mahajäetud) mehe heietused, kuidas "ilma naisteta on kurb maailm":) 
Muusaotsingud kestsid läbi terve raamatu (Disainer, Preili Pilv, Tiigritüdruk ja kes kõik seal figureerisid), lõpus siis vist sai kellegagi koos öhhe mindud:) Või no õigemini jälle uus olend leitud, kellel oli au muusaks olla.

Tundub, et herr Petrone vajab enda kõrvale tugevat naist, kes kindlal käel läbi elu juhiks. Ilma naiseta on üksildane mees pidetu ja põhjatu nagu sügislehekene tuules.

Ei oskagi midagi tarka kosta... Selline unenäoline, pisut ulmeline kulgemine Viljandi tänavatel ja kohvikutes (ikka kirjutamise eesmärgil). Kohati oli nagu ilukirjandus, nii et ei saanudki sotti, mis päris, mis ulm...

Aga võib-olla Viljandi mõjubki selliselt? Eriti üksildasele (mees)hingele??