Praegune aeg on olnud hea koduste raamaturiiulite revideerimiseks. Et mis meil siin siis ongi kokku kogutud? Ja nii võib sealt leida lausa puhast kulda:)
"Vahtramäe Emil" oli üks sellistest, mille ma mõnuga läbi lugesin.
Nüüd oli kohe "varnast võtta" Kersti Kreismanni raamat. Ilmunud juba üle kümne aasta tagasi, 2008. a. On see mulle kingitud või olen ise ostnud, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Võimalik, et soovisin ja kingiti...
Aga lugemata see oli jäänud.
Nukrahõnguline sissevaade armastatud näitlejanna ellu ja tegemistesse.
Kuidas ta tahtis ära maalt (Tali'lt) pealinna, Tallinna. "Moskvasse, Moskvasse!" mingi paralleel "Kolme õega", kus ihatakse ära suurlinna. "Kolmes ões" oli 1973. aastal Kreismannil mängida Irina roll. Algselt valitud nimekirja, siis mõne päeva pärast dublandiks tagandatud, harjutas K. "häbipuna palgel" ja vaevles "oma alaväärsuskompleksis kuni proovide lõpuni". Ja nii mitmelgi korral tabas teda see nn igavese teise staatus.
Eraelulised kriisid, kuidas kõik justkui pudeneb käest...
Kindlasti sissepoolevaatav, teraapiline, vabastav oli see kirjutamine.
Aeg on aga toonud veel rolle, millest võiks siinkohal ära mainida "Sarabandi" Marianne, Kirsti Lindholmi etenduses "Tuhk ja akvaviit" ja muidugi pikki aastaid kavas olnud "Eesti matuse" Mareti.
Põhjaliku arvustuse raamatu kohta leiab 2009. aasta jaanuarikuisest "Sirbist", autoriks Eve Pormeister.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar