Eesti noorema põlvkonna kirjandusteadlane kirjutab elust, tööst, valust, inimeseksolemisest, sõnaga kõigest kirjade vormis. Kirjad on adresseeritud Käbi Lareteile, kelle loomingust on ta inspiratsiooni ammutanud. Hämmastab noore inimese raskepärasus, tõsisus, keeruliseks elatud elu... Aga kes on öelnud, et elu peaks kerge olema?
Samas on see kuidagi ka väga eluterve lähenemine. Ei ole elu üks lust ja lillepidu, vaid ikka tõsine asi.
Pealkirja tuttavlikkuse tõttu meenus mulle üks teine raamat: Herdis Ojasu "Julgus elada", millest olen kunagi siin kirjutanud. Tahtmatult tõmban ma siia mingi paralleeli. Neist raamatuist aimub sarnasust.
Kuhugi paberi servale kribasin, et see on jälle üks niisugune raamat, mille tahaks päriseks endale, siis hea sirvida ja meelde tuletada ja korrata...
Aga mis ma ikka jutustan nii palju. Lasen pigem autoril kõneleda. Siin on nii palju head, sügavat, mõtlemapanevat. Nautigem ja mõtisklegem elu üle:
Samuti rääkisin oma kõnes sellest, et ehkki maailm ongi nõme koht ja elu raske, ei tähenda see veel, et peaks käed rüppe laskma. Tuleb vaikselt tegutseda ja lasta lahti kinnisideest, et elu eesmärk on olla õnnelik. (lk. 126)
Edust ollakse ikka valmis osa saama, aga ebaõnnestumises jäetakse vastutaja üksi. Või tehakse temast koguni patuoinas. (lk. 128)
Faber rääkis, et hoolimata sellest, et me sureme, meie lähedased surevad, ka maailm saab ükspäev otsa, tuleb igaühel leida põhjus, miks elada, miks ülepea elus püsida. Me peame suutma leppida õnnetute lõppudega. (lk. 133)
See on elu raskuste tunnetamine ja edasi andmine ilma, et sul oleks lugeja või kuulajana tunne, et sinust on teerulliga üle sõidetud. Vastupidi, sa oled kõige sügavamate hingesoppideni liigutatud. (lk. 133)
Elu on igapäevane võitlus või töö iseendaga. Töö selle nimel. et leida ja hoida kontakti iseendaga, et püsida koos ja mitte laiali pudeneda, hoida fookust, julgeda elada iga päev, kasvõi natuke. Et leida iga päev seda elus püsimise mõtet ning minna maailma ja tegutseda. Julgeda. Hädasti on vaja julgeda.
Faber rääkis veel sellestki, et meie praegune kapitalistlik tarbimisest juhitud maailm kukub paratamatult kokku, tema hinnangul õige pea. See olla vältimatu. See on ühelt poolt hirmutav, kuid lohutav on see, et siis tulevad need Facebooki põlvkonnad, kelle üle me praegu nuriseme, ja ehitavad selle maailma uuesti üles. Nii rääkis Faber. Leiutavad uuesti jalgratta ning loevad ja kirjutavad uuesti raamatuid. See on nii, sest see on nii alati olnud. See on loomulik ja paratamatu. (lk. 134)
Olen viimasel ajal mitme inimesega rääkinud sellest, et meie aeg peaks hakkama muutuma, et see kapitalistlik liberaalne maailmakord justkui hakkab oma aega ära elama, kuid kuhu suunas maailm liigub või kui järsult ta pöörduda võib päris täpselt ei tea. Siiski tasub teatud mõttes muutusteks valmis olla. Ning minu hinnangul tähendab see just tegelemist iseendaga, iseenda siseilmaga. (lk. 150)
Mulle on antud energiat, kirge, võib-olla seda elamise julgust, mida olen kirglikult taga otsinud ning mille olin vahepeal veidi käest lasknud. (lk 159)
Näib, et inimesed paaniliselt kardavad iseendaga üksi jäämist, sest siis tuleb ka päriselt silmitsi seista sellega, mis on talletunud inimese sisse, tema hinge, südamesse ja pähe, n-ö kahe kõrva vahele. Selguse mõttes olgu öeldud, et kiired naudingud ei talletu ei pähe ega südamesse. Selleks, et olla võimeline olema iseendaga, vaikuses, on vajalik miski muu - teadmine sellest, mis on sügav inimlik tunne (armastus, kaotusvalu, igatsus), mis on (elu)raskus ja mis kannatuski. Kerglaselt ning pelgalt elamusi kogudes siin läbi ei aja. (lk. 181)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar