Valmistage teed!
Ega see hüüe eriti ei meeldinud. Mis teevalmistaja mina siin olen? Teised oskavad seda palju paremini.
Miks mina?
Aga ma vajan, et keegi tuleks ja ütleks: ma hoolin!
Valmistada teed? Kus? Kas selles väsinud hinges, sellel umbetuisanud teel võiks keegi kohale jõuda?
Keegi, kelle tulek viiks väsimuse, viiks kurbuse, kartuse, kelle soojus sulataks selle umbetuisanud tee.
Külmas võib unistada soojusest. Pimeduses võib igatseda valguse järele.
Ja ma tundsin: on tähtis, et keegi - mitte ainult keegi, vaid just mina oleksin teevalmistaja, kes teeks midagi, et oleks võimalik tulla.
Et poleks näha vaid jälgi jäises lumes, vaid et sammud võiksid lähemale tulla, nii et soojust oleks kõikide jaoks.
Ma ei tea, kust tee algas; ma nägin ainult mõnd osa sellest. See on minu osa.
Mitte ainult minu, vaid selle, kes määras, palus, kes veelkord palus: tee sina -
tee oma osa, et mina saaksin käia,
saaksin tulla sinu juurde
vaiksel õhtul,
kui öö on külm ja tähtedeta
ja sees on igatsus soojuse järele.
Marten Andersson, Jaan Tammsalu
Ilmunud ajalehes Eesti Kirik, 9.12.1998
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar