Talvine õhtu

Talvine õhtu

Üle hämara, varjudest tume,

õrna ja sinava lume

heidab veerev, kustuv päike

punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,

nii tühja ja palja,

viib üksik tee

üle jõe,

kus pruunikad pajud

on unesse vajund.

Mööda lõpmata teed

lähevad reed

kuu kahvatul kumal,

eha punal,

kaugele...

/Villem Grünthal-Ridala, 1905/