Autoriks Reet Klettenberg ja alapealkirjaks: välismaalasest pärismaalaseks.Raamatu tagakaanelt võime lugeda lühikokkuvõtet:
"Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida.
Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab."
Lugedes on tajuda head keelekasutust ja keeletundmist, ega siis autor ilmaaegu pole eesti keele filoloogiat (s)tudeerinud:)
Seda raamatut lugedes tekkis mul tõeline soov minna Ungarit avastama! Leian, et kirjutaja on väga hästi osanud edasi anda nähtut-kogetut. See nakatab ja kutsub kaasa!
Tõeliselt sümpaatse mulje jätavad ungarlased oma ääretu külalislahkuse ja sõbralikkusega. Huvitav oli tutvust teha ungarlaste toitumistavadega. Olgu küll sugulasrahvas, aga täiesti teised toidud ja maitsed! Oi, milline mureli-, aprikoosi- ja viinamarjaisu peale tuli! Mõelda vaid - kõike võid korjata ise oma käega, nagu meie korjame oma aiast maasikaid, vaarikaid, sõstraid või õunu! Kellel nüüd suurem huvi (raamatu ja Ungari vastu) tekkis, haaraku raamatu järele või sõitku Ungarisse!
Mitte, et mul kuhugi kiire oleks olnud, vaid raamat edenes väga kiiresti:) Et siis ilukirjandus taaskord ja Eesti algupära. Ikka väga tuntavalt Eesti-keskne ja eestipärane. See on kohe mingi tajutavalt eriline ja erinev muust kirjandusest:) Ma ei oska seda sõnadesse panna, see on mingi tunnetuse küsimus...
Raamatu kaanelt saame lühiülevaate sisust:
"Romaan keskendub purunenud perekonnas kasvava Anu lapsepõlve- ja noorusajale, mida täidab igatsus ja püüd saada tagasi uue pere loonud isa. Üksindus, pettumused ja kogetud reetmine mõjutavad Anu väärtushinnanguid ja ellusuhtumist, kujundades temast tundliku, kuid tugeva naise, kes saab hilisemas elus hakkama ka löökidega oma abielus. Suur osa romaani sündmustikust toimub Tallinna vana- ja kesklinnas, nostalgilist äratundmist pakuvad ka pildikesed kunagisest Mustamäest, Viljandist ja Pärnust. Raamatu lõpus peaks selguma romaani läbiva perekonnaloo varjatud saladus. Kas ikka selgub, jäägu lugeja otsustada."
Ja nii ongi, et tegelikult selgust ei tulegi! Loetu jättis kuidagi nukra tunde hinge. Ju see siis on see eestlastele omane raskepärasus, et kõik, ka hea ja ilus ning lausa iseenesestmõistetav, saavutatakase suure töö ja vaevaga, läbi raskuste ja valude. Et tulles läbi katsumuste osatakse alles hinnata tõeliselt väärtuslikku ja head. Ju see siis peab nii olema. Ilmselt on see loomuomasem ka vanematele generatsioonidele (kelle hulka ma end ka paratamatult arvama kipun, kuna üle neljakümnesed on ikka juba keskeas ja seega vanem põlvkond, nii kurb kui see ka pole:)).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar