Suvelugemised 5. (Mööndusega*)

Istu mu pingile, kiika mu aknasse - kutsub Mae Lender oma blogisse. Ja nii ma end aeg-ajalt ikka sellele pingile istutan ja sinna aknasse kiikan:) See on põnev maailm, mis selles blogis avaneb ja millesse pisut piiluda lubatakse. Aitäh Sulle, Mae!
Ikka on pilku püüdnud paremal servas seisvad raamatupealdised. Leidsin, et on ülim aeg ka nendesse raamatutesse sisse kiigata, meeles head mälestused "Minu Taanist".

Esmalt võtsin lugeda "Nüüd ma lähen".

Vahelduseks oli päris põnev noorsookirjandusse süveneda. Nii võiks vast seda raamatut kvalifitseerida. Eks ta ikka üsna noortekas oli, jah... Ilmselt seetõttu, et ise pole enam esimeses nooruses ja enese noorusaeg on mähkunud juba mingisse nostalgiahämusse:) Aga minu tormi- ja tungiaeg oligi hoopis teistsugune, väliselt üsna rahulik ja rõõsa, pigem selline siseheitluste teema oli päevakorral. Raamatust rääkides, siis alguses just nagu häiriski see noortepärane keelekasutus (näiteks meenuvad: "mida hekki" ja "mida helli":)), siis aga harjusin ära ja nautisin süžee arengut. Oli pisut ootamatu, aga huvitav. Ja kindlasti väga hästi kirjutatud. Arvan, et autor on suurepäraselt tabanud ja tajunud ära noorte mõttemaailma, kõnekasutuse, väljendusviisi ja suhtumised.

Teisena lugesin "Eleanor"i.

Jällegi käsil tõsised ja samas elulised teemad, nagu esimeseski. Depressiooni põdevast naisest, kel on mõjukas mees. Kuidas naine lõpuks ennast vabaks rabeleda üritab ja oma elu elama hakkab. Kas ja kuidas see tal õnnestub - lugege ise!

Kolmandaks jäi "Kui mäng on lõppenud". Justkui järjest raskemad teemad kerkivad esile. Ausalt öeldes olen hämmastunud teemade valikust. 
Raamat lugemis- ja kirjandushuvilisest poisist, kelle suurimateks suunajateks läbi elu on olnud naised (vanaema, ema, tüdrukud-mängu- ja koolikaaslased, pruudid, abikaasa jne), kes ometi püüdleb isa tunnustuse järele, mis paraku jääbki tulemata (kuna isa tegeleb aastast aastasse õpiku kirjutamisega:)). Sõjaväkke läheb ta ka enesetõestuseks ja isale näitamiseks - ma suudan! Ajateenistus möödus Afganistanis. Ja lõpuks on elu ratastoolis.
Valus tõdemus oli, kuidas põrkuvad naise ja mehe suhtlusviisid, kuidas manipuleeritakse ja vaikitakse, mõnikord karjutaksegi, selle asemel, et asjad rahulikult selgeks rääkida. Ja eriti julmad on naised, kahjuks...

Viimasest siis ka mõned väljanopped:
"Brett ei vaielnud vastu, mõni tarkus saadakse juba emapiimaga kätte. Et on hetk, mil naistega jamada pole mõtet."

"Sa alustasid kooliteed ja olid esialgu põnevil ja elevil nagu kutsikad ikka. Siis mõne aja pärast mõistsid, et tegemist ei ole lühiajalise vahva seikluse, vaid millegi märksa hullemaga. See kestis aastaid, see muutis sind ja teiste suhtumist sinusse. Sa ise ootasid imet. Imet, mis pidi mingil moel leidma tee sinu juurde ja tegema sind eriliseks. Koolilaps, koolinoor, tarkus... Seda ootasid sa ise ja ootasid ka teised.
Siis tulid aastad, mil sa oleks tahtnud põgeneda. Ootus koolilõpust tabas Bretti umbes viiendas klassis. Kõik need reaalained ei olnud mõeldud tema jaoks. Matemaatikatund ei olnud koht vabaks fantaasialennuks, nagu ka keemia või füüsika. Rahu saabus vaid kirjandustunnis, kus Brett tundis end mugavalt."

"...paar meetrit eemal kõnnib noore kukena ringi kiitsakas noormees, seljas triiksärk ja arlekiinimustriga vest, käes mapp ning ette manatud keep smiling. Naeratus reedab, et noormees müüb kas panga- või kindlustustooteid, kolmandat varianti ei saa taoliste lakutud sellide puhul olla."

"...Nende meeste pead töötavad ööpäevaringselt, nad on raha orjad, edu orjad, ebajumalate kummardajad. Esmapilgul täiuslik pereelugi on illusioon, mille lõhkumiseks pole palju vaja - ikka on neil endil ja ka nende naistel kõrvalsuhted, vaevaga kokku klapitatud puhkusereisid, kus ei taluta teineteise seltskonda, iseenda orjaks olemise on nad osanud oma lastelegi maast madalast edasi anda. Lastel on umbkaudu sama kõrged nõudmised nagu neil endilgi.
Need inimesed ei ole vabad nagu tema, Brett, seda näiteks on.
Nad ei saa kergekäeliselt töölt ära tulla või viletsama palga peale minna, sest nende elustandardid kannataks, enamasti on nad ju ka pangaorjad - neil tulebki aina enam rabeleda, töötada, vastutada, leiutada. Nad ei saa ka oma nurjunud pereelu üle parda heita, sest lahutus läheks kole kulukaks, lastele tuleks võimaldada topelt kodud, puhkusereisid, kallihinnalised kingitused ja niimoodi aina edasi."

"...uue aja inimestel on uued kombed, või peaks neid oskusteks nimetama. Harukordne oskus inimestest mööda või läbi vaadata, mitte märgata, elada oma mullis."

*Selgituseks postituse pealkirjale. Mööndusega sellepärast, et algselt pidid mu "suvelugemised" kajastama vaid "Minu..." sarja raamatuid. Ent olen juba varemgi järeleandmisi teinud ja ikka ka muid lugemisi sisse pikkinud.