[Tallinn] : Eesti Raamat, [2022]
304 lk.
Palverännuromaan. Armastusromaan. Kulgemine selle kõige otsesemas ja ilusamas (ka valusamas) tähenduses. Mulle väga meeldis! Olen mitmeid palverännakute lugusid lugenud. Enamasti on ikka need päris-päris rännakud. Iseasi, kes ja mis põhjusel rändab. See siin on aga ilukirjandus. Ja nagu juba ka mainisin, hea lugemine.
Raamatu tagakaanelt kokkuvõte:
Jaakobitee, tuntud ka kui Camino de Santiago, on sajandeid vana palverännutee. Igal aastal kõnnivad tuhanded palverändurid – nii usklikud kui ka need, kes Jumalat ei usu – sel ainulaadsel teekonnal läbi väikeste vanade külade ja mööda tiheda liiklusega maanteid. Kunstnik Zoe on abikaasa ootamatust surmast vapustatud ning loodab palverännakult leida lohutust ja juhatust. Insener Martin katsetab rännakul enda disainitud käru ... ja taastub keerulisest lahutusest. Nad alustavad teekonda ühest ja samast Prantsuse linnast, teadmata, mida tulevik neile toob. Zoe on arvestanud füüsiliste raskustega, kuid mitte sellega, et võõrad inimesed ja olukorrad sunnivad teda silmitsi seisma nii hiljutise kaotuse kui ka ta enda kinnistunud uskumustega. Martini jaoks on rännak oma oskuste ja käru vastupidavuse tuleprooviks, aga sedamööda, kuidas nad Zoega lähedasemaks saavad, tuleb tal proovile panna ka oma valmisolek taas teisi – ja iseennast – usaldada.Tabav, vaimukas, liigutav ja romantiline romaan „Sammhaaval edasi“ räägib sellest, et kõige tähtsamaid rännakuid ei mõõdeta kilomeetrites, vaid hoopis teekonnal leitud tugevuses, tarkuses ja armastuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar