"Naerdes läbi pisarate"

Toivo Laan. "Naerdes läbi pisarate ehk 3700 km jalgsi läbi laguneva NSVL-i 01. juuni - 15. august 1990.a."
[Võhma: Toivo Laan], 2022
358 lk.

Üks lõbus reisiraamat ehk siis mitte nii väga lõbus või õigemini üldsegi mitte lõbus... Mitte reisiraamat, vaid matkaraamat. Jalgsi Bakuust Türile (ja veel Tallinna kaudu!) 3700 kilomeetrit, nagu ka pealkirjast võib lugeda! 

Miks küll inimesed selliseid asju teevad?!? - selline oli lugedes mu peamine emotsioon. Ööbimistingimused - olematud. Söök - kesine. Pesemisvõimalused - minimaalsed. Vaeva, valu, higi ja pisaraid - liiga palju!
Aga - meie matkasell Toivo oli selle endale eesmärgiks võtnud ja mitu aastat selle nimel (mõtte)tööd teinud, et minna.
Lõpuks jäigi veidi selgusetuks, kas ta ise rahule jäigi oma matkaga. Suur rõõm, eufooria, emotsioonide puhang vallandus, kui ületatud sai Läti-Eesti piir. Aga kui kodurajad paistma hakkasid, siis kippusid justkui negatiivsed tunded kallale... Samas on seegi ju arusaadav - pikk matk selja taga, unistus teostatud, eks see kõik kokku olegi segadust tekitav.

[Väike guugeldamine andis nii palju infot, et Toivo Laan on eesti mägironija, matkaja, harrastusfotograaf ja luuletaja ning pidanud pikki aastaid piirivalvuri ametit].

Tegelikult oli ju tore lugemine!
(Toimetaja oli kohati küll kaotsi läinud või polnudki seda üldse ligi lastud, aga tühja sellest).
Viguriga ütlemisi ja vimkasid oli mõnus lugeda ja vaikselt (või mitte nii väga vaikselt) naeru pugistada. Mõningaid terakesi jagan teiegagi:

Territooriumilt lahkudes nägin valvuriputkas magavat valvurit, kes norskas nii kõvasti, et uks ei seisnud kinni, vaid liikus norskamise taktis kinni-lahti.

Teekonna lõpuni on jäänud vähem kui kuu ja kuus suudan läbida kusagil 1500 kilomeetrit.

Lahkumisel tuli trepil mulle üks peenike proua vastu. Ninna lõi selline parfüümide komplekt, et pidin väljas minutit paar toibuma, enne kui pilt tagasi tuli.

Ma ei saanud jätta leiba hiirte närida. Neil jumala loomakestel, et susi neid raisku sööks ja põrgu neelaks, on see pisike viga, et leivale ligi pääsemiseks tehakse seljakott varuosadeks.

Peale minu oli seal veel kolm inimest. Keski proua ootas bussi ja kaks Peedivendade ordu kavaleri trimpasid peedivett. 

Kuidas ma ka ei otsinud, kuid kauplusi ma enam ei leidnud. Ainuke, mille leidsin, oli allikas. Jõin ise natuke ja jätsin teistelegi tsutike.

Kauplus oli nii pisike, et kaks inimest põhjustasid seal juba tõelise rahvamurru ja kolm ülerahvastatuse.

Mina, nähes letil vedelevat maiuspala, asusin kohe viivitamatult rahakotiga läbirääkimistesse ja pärast ühist otsust ostsin ühe jäätise.