Minu Küpros

Käty Gavriilidis. Minu Küpros: põsemusid ja päike.

Seda raamatut ma ootasin! Ja ma ei pidanud pettuma.
Jälle üks ehe näide selle kohta, milline minu meelest peab üks Minu-sarja raamat olema! Kenasti on seotud ja balansis isiklikud kogemused ja maa (riigi) tutvustamine. Raamatu lõpus on ka mõned soovitused Küprose külastajale. Kõik kokku on nii võluvalt kirja pandud (lehvitan siinkohal ka toimetaja Maele!), et tekkis kustumatu soov otsemaid Küprose päikese alla sõita. Aastas on 340 päikselist päeva ja ka talvekuudel on soe! Lefkara käsitööküla jäi kummitama oma pitsiliste hõbeehetega.

Mõned nopped raamatust, mis räägivad iseenda eest:

Minule isiklikult tähendab Küpros samuti armastuse saart. Seda aga veidike egotsentrilisemas mõttes. Tunnen, et olen end siin rohkem tundma ja armastama õppinud. Ei, mitte et ma ennast Eestis ei armastanud, lihtsalt olin nii noor, ma ei osanud selle peale mõelda. Ega hoomanud, kui tähtis on vahel aeg maha võtta ja niisama olla. /.../ Ma usun, et ma poleks tulnud selle pealegi, et vahel on vaja lihtsalt kohvitass käes aknast välja vaadata ning üksi olles niisama mõtiskleda ja iseennast otsida.
/.../ Siin olen õppinud elama rahulikult, igas hetkes kohal olema ja iga minutit nautima. Mul pole enam pidevalt kuskile kiire ning tõden aina rohkem, et elu on teekond, mille jooksul õpime end tundma.
/.../ Praegu tunnen enda sees rahu ja heaolu, kuna tean, mis on elu eesmärk, ning olen tugevdanud oma suhteid Jumalaga. Olen enesekindlam ja julgem kui kunagi varem. See on miski, mis arvatavasti ei paista teistele välja. Miski, mida ainult mina ise tunnen ja tean.

Minust on endalegi üllatuseks saanud Küprosel hommikuinimene. /.../ Õues on kogu aeg soe ja mõnus ning varahommikutest saavad mu hetked iseendale, mis sobivad ideaalselt mõtisklemiseks, analüüsimiseks, avastamiseks, loomiseks. Tundub kuidagi nii õige ärgata üles koos esimeste päikesekiirtega ja tervitada järjekordset uut päeva sellel ilusal saarel. Lihtsalt istuda, midagi tegemata, ja lasta oma kehal rahulikult ärgata. Armastan neid varahommikuid siin saarel.

Praeguseks olen siinse eluga väga sina peale saanud. Nüüd saan kreeka keelega hakkama ja tean, kuidas kohalikega suhelda, käituda, millega nende südant võita. Jah, tõsi on see, et asjad liiguvad siin aeglasemalt, inimesed jäävad tihti hiljaks, tähtaegadest ei peeta kinni, kuid mis siin ikka põdeda - elu läheb edasi ja inimesed on rahul, teades täpselt, et rahuks ja õnneks on vaja tegelikult äärmiselt vähe: nautida, nautida, nautida. Küproslased oskavad seda hästi. Nad võivad tunde mereäärses kohvikus kohvitassi taga juttu ajada ja niisama ringi vaadata ilma süümepiinade ja mureta, et kodus on vaja koristada või pesu triikida. Ega töö eest ära jookse!

[Ja eestlane mõtleb (karjub mõttes või päriseltki): töö, töö, töö! Ainult tööd tehes saad õndsaks. Nautimine on tabu, lausa patt. Sellises teadmises ja usus on meid kasvatatud. Ja pole see pealetulev põlv parem midagi - ikka töö ja töö. Tänasel Tammsaare 140. sünniaastapäevalgi on kõlanud ju mõte - tee tööd, siis tuleb armastus... Jah, ega tea, kus me (eestlased) siis omadega oleksime, kui vaid looderdanud ja laiselnud (loe: nautinud) oleksime. Paraku olen minagi üks selline, kes ei suuda nautida, kui kodu on segamini ja pesu tahab triikimist:) Kui ordnung majas, siis küll! Täna oli kellakeeramise temaatikaga seotult jutuks ka 8-tunnine tööpäev. Et kas seegi pole mingi igand? Ehk siis tõesti hakkab ka selles osas miskit muutuma? Ehk ei pea siis enam tagumiktunde ja töönägu tegema? Rohkem paindlikkust, seltsimehed!:)]

Paar soovitust raamatust, mis vaja igaks juhuks talletada:

Raamatusoovitus: Lawrence Durrell. Mõrud sidrunid
Veinisoovitus: Commandaria. Lambouri Apollonia (pudel 25€). 
Maiustused: Shoushoukus. Loukoumi.
Lefkara hõbeehted.