Kui ilm hakkab nöökima

Tere kaunist pühapäeva!

Ühel hommikul (reedel vist?) pärast vihma

See oli nüüd küll öeldud pisukese iroonianoodiga... Sest väljas sajab nagu oavarrest. Kogu mu marjakorjamise plaan on jälle ära nullitud. Üks liitrike musti sõstraid õnnestus mul veel päästa enne taevaluukide avanemist. Algul, kui vähem sadas, siis üritasin vapralt edasi korjata, aga paduvihmaga ei tee enam midagi. Kui nüüd ühel hetkel ka sadu järele jääb, siis peab ootama põõsaste kuivamist. Aga tõenäoliselt tuleb siis uus hoog...

Öeldakse, et pühapäevane töö ei õnnista või pühapäevasel tööl pole õnnistust. No ma ei tea... Siin kehtib juba mitu päeva sama jutt ka argipäevade kohta. Ei saa ega saa oma korilusega ühele poole. Täna mõtlesin veel metsvaarikaid korjama minna... Aga need on nüüdseks tõenäoliselt täitsa plögad. Nuuks!
Mõtisklesin siin endamisi veel veidi selle pühapäevase töötegemise ja selle õnnistamise või mitteõnnistamise üle... Et kas ma palusin õnnistust? Ei, otseselt, sõnadega mitte. Südames, mõtetes muidugi. Aga südamepalved on ju Jumalale teada niikuinii. Tema teab kõike enne veel, kui mõtted sõnadeks vormuvad. Ja pealegi - Jumal ei ole nii väiklane! Ja veel (kui ennast õigustada või nii) - mina isiklikult ei loe marjakorjamist tööks. See on pigem hobi, meeldiv tegevus.

On veel ütlus, et kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab. Mulle ei meeldi see väljend. Rohkem meeltmööda on - inimene mõtleb, Jumal juhib. Aga täna tundus mulle tõesti, et kehtis see esimene variant. 

Teisalt on pühapäev oma olemuselt kaunis niikuinii. Ja selliselt tuleb võtta ka vihmasadu. Saab puhata ja  mängida. Lugeda, puhkust nautida. Tubaseid toimetusi teha.

Kahju ainult, et puhkus läbi saab. Need viimased päevad on küll ilm täiesti ära nöökinud.

Muidugi on olnud palju ilusat ja õnnistusrikast. Eelmise postituse just tegin meie vahvast suvereisist.
Sõbrannaga olen ka mõned päevad kvaliteetaega veetnud. Ja Kohila Hoovide Teatri etendust "Nukitsamees" nautinud. On ikka ägedaid ettevõtmisi siin mu lapsepõlvemaal!

Aga homsest jälle põhikohaga pealinnas ja täisajaga töölaua taga... Mis tegelikult ei rõõmusta absoluutselt. Lausa masendab. Kolmas K-laine on ka käes ja ühes sellega piirangudki... Ehk siis ei taheta ka igal päeval tööpostil näha?!?
Selles valguses tahaks hoopis maale, metsa või üksikule saarele.

Pildile sai püütud eilne oasaak ja tänased mustad sõstrad:

Üritasin ka vihma tabada, eriti ei õnnestunud, vist: