Võrratu raamat, mis taastas mu usu ilukirjandusse. Peaaegu ühe hingetõmbega lugesin läbi. Lihtsalt nii põnev ja kaasakiskuv lugu oli. Kuidagi nii ootamatu lähenemine. Ühe loo sees on tegelikult mitu lugu, mis on omavahel põimunud ja saavad kokku. Põnevus kestab viimaste lehekülgedeni. Lugesin alguse suisa uuesti, siis sain pildi klappima. Üle hulga aja jäin isegi lõpuga rahule.
Tegevus toimub Pariisis aastal 1975 ja viib tagasi sündmuste juurde aastatel 1938-1943. Traagiline armastuslugu. Emaarmastus. Vihkamine, reetmine, meeleheide. Kumb naine on rohkem ema: kas see, kes lapsest loobub, või see, kes hävitades ja pettes lapse endale saab? Väga intrigeeriv.
Hélène Grémillonil on magistrikraad kirjanduses ja ajaloos. Nimetatud valdkonnad on teoses väga hästi kajastatud ka. Korduvalt pidin lehti tagasi pöörama, et täpsustada aastaid ja kuupäevi, mis loo seisukohalt olulised. Taustal olevaid (sõja)ajaloosündmusi ei jõudnud küll jälgida. See on aga minu isiklik probleem või puue või hoopiski probleemitus:), huvipuudus, mitte etteheide autorile.
"Usaldusalune" on autori esimene romaan, mis pärjatud mitmete kirjandusauhindadega ja tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde. Ja asi on seda väärt, ma ütlen.
Armastus on salapärane, aga armastuse lõppemine veelgi enam, vahel on võimalik mõista, miks armastatakse, aga iialgi mitte seda, miks armastus otsa saab.
Mu postkasti saabuvad peamiselt reklaamid teatamaks, et meri on soe või lumi on ilus, ja ma ei ava seda kuigi sageli. Võib-olla kord nädalas, rusuvamatel nädalatel korda paar, ja ikka lootuses, et sealne sisu, mingi telefonikõne, teekond metroosse või kinnisilmi kümneni lugemine toob kaasa elumuutuse.
Ja siis mu ema suri. See pööraski mu elu pea peale, sest ema surm muudab alati elu teistsuguseks.
Kokkuvõttes tänasin ma vaid väheseid, aga keegi ei pannud seda mulle pahaks. Surm vabandab kõik ebaviisakused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar