Põhjalik sissevaade Eesti teatriajalukku (peamiselt siis Estoniat ja Draamateatrit puudutav), millega seoses tulid elavalt meelde Kalju Haani üksikasjalikud loengud ülikoolipäevilt. Näitlejad, baleriinid, balletitantsijad, lavastajad, dirigendid, lavateosed jne - kõik on suure täpsuse ja austusega kirjas.
Teatrilugu on tihedalt läbi põimitud Ülle Ulla isiklike kogemuste ja läbielamistega. (Kodu kaotamine 9. märtsil 1944, mil Tallinna pommitati, "Reaali Poisi" teisaldamine 1945. aastal, mida ta juhtus pealt nägema jne.)
Kuigi ma ei suuda detaile meelde jätta ja kõik faktid ei tundu ka hetkel minu jaoks olulised, siis ometi on tegu väärt (teatri)ajaloolise materjaliga.
Ita Ever illustreerib ja iseloomustab ilusalt oma head sõbrannat Ülle Ullat raamatu lõpus olevas intervjuus:
"Ülles säilis alati teatav sissekodeeritud delikaatsus, niisugune sisemine intelligents. /.../ Ta oli väga tundlik ja, väljendamaks oma tundeid, väga-väga õrn. Üllel oli alati raskusi karjumisega, ta ei suutnud iialgi karjuda. Ta võis vihastada, aga vihastas alati kuidagi sissepoole, isegi seda tegi ta delikaatselt. /.../ Ta oli väga tundeküllane inimene, igas suhtes."
Kõik sõnad tunduvad kuidagi valed ja liigsed kirjeldamaks seda raamatut ja väljendamaks tunnet, mis pärast lugemist jäi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar