Maailm paksude mätta otsast

Kairi Kuur ja Fausto Gobbi. Maailm paksude mätta otsast. Mõtlemisainet kõigile, kes tavaliselt selliste asjade peale ei mõtle.

Igavesti tore ja muhedalt kirjutatud raamat. Hea sõnaseadmisoskus on ikka väga oluline kirjutamise puhul. Sellise raamatu lugemine lausa lendab!
Mulle tõsiselt meeldis! Ma nautisin täiega! Ja mugistasin naerda.
Kuigi teemakajastus ei olnud ju sugugi naljakas, vaid elust endast ja üsna tõsiste (kohati dramaatiliste) näidetega. Kedagi ei ole õigust diskrimineerida, aga vihakõne paksude aadressil näib olevat normaalne nähtus, nenditakse raamatus.

Toimetaja (Tiina Kangro) järelsõnast noppisin välja need kõige kuldsemad ja raamatut sobivalt kokkuvõtvad sõnad:

"Kuigi "Maailm paksude mätta otsast" näib rääkivat paksudest, on see õigupoolest raamat sallivusest ja ligimeste märkamisest me kõrval. Me kõik erineme natuke teistest, aga me kõik tahame elada väärikalt ega vaja seejuures kellegi teise pidevat meeldetuletust, et ta on meist parem ja õigem ilmakodanik.
...iga me sõna ja samm mõjutab me enda elu kõrval ka paljude teiste elukvaliteeti." 

Ühe mu meelest väga täpse ja nagu naelapea pihta näite toon ikka ka:
"... mu mees kohtus hiljuti ühe oma ammuse sõbraga, keda ta polnud ligi viisteist aastat näinud. Kohtumise esimene lause oli kunagise keskkoolikamraadi poolt otsekohene. Ta hüütatas: "Issand, kui paksuks sa oled läinud!" Mu mees kostis selle peale: "Oi, kui kõhn sina oled, kas sul on vähk või?!" Sõbra näost oli näha solvumist ja ta silmadest võis välja lugeda, et ta samastas sellise ütlemise äärmise häbematusega. Aga loll ta polnud ja hetke pärast jõudis talle endalegi kohale, et äkki ta ise... mille peale läks õhtu sõbralikult edasi."

Tegelikult oleks ilmekaid näiteid veel küllaga, aga püüan end ohjeldada:)