Minu New York

Diana Lotus. Minu New York: läbi taeva ja põrgu. Kirja pannud Dagmar Raudam.

Hästi kirjutatud ladus lugemine.
Kuigi Ameerika ei ole üldse minu teema (ei kipu sinna kohe üldse mitte), siis lugeda ju ikka võib. Seda enam, kui on nauditav lugemine. Ja see siin oli.
Kuigi mulle jääb pisut või pigem ikka täiesti arusaamatuks, miks inimesed tahavad sellist elu elada. Eks maailma peab ikka avastama ja oma unistusi püüdma ellu viia.
Mulle meeldis väga Mae kommentaar sellele raamatule. Mul tekkis nende numbritest koosnevate tänavanimedega seos Kopli liinidega:) Ja ma ei püüdnudki neist sotti saada.

Raamatu tagakaanelt loeme:

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“
Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.
New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

Mõningaid üleskirjutusi siis ka, nagu ikka:
Et metrooaega mitte kasutult surnuks lüüa, on newyorklasel alati kotis kaasas midagi lugemiseks - tänapäeval pigem tahvelarvuti, kuigi metroos suure paksu raamatu lugemine tundub ekstra moodne olevat. Niimoodi nad sõidavad, ühe käega torust kinni hoides, kõrvaklapid peas ja silmad tekstis kinni. Üldiselt ollakse metroos viisakad, reeglid (näiteks et harkis jalgadega ei sobi istuda, see võtab ju teistelt liialt ruumi) on vagunites tihtipeale ülimalt piltlikult ja humoorikas vormis kirjas. Ammugi ei ole siin viisakas kõva häälega rääkida või telefonis vadrata, kuigi on matse, kes seda ilma igasuguse mõõdutundeta ikkagi teevad. On ka neid, kes käivad ikka ringi käe otsas rippuva magnetofoniga ja kuulavad tuima näoga räppi või teknot, nende jaoks on metrooseinal kirjas "reeglid lollidele", aga paistab, et nad ei oskagi lugeda.
Ja tundub, et kogu New York on läinud üle sõnumite saatmise peale, nii et ei maksa imestada, kui keegi mitte kunagi telefoni vastu ei võta, sest see on lihtsalt hääletu režiimi peal, kuna rahva hulgas räägib telefoniga ainult ajast maha jäänud inimene. Muidugi on erandeid, aga siis visatakse nende poole kõõrdpilke ja pööritatakse silmi.

[Jah, Issanda loomaaed on kirju igal pool, ütleks selle peale. Siinkohal meenub mulle üks tädike, (tahaks öelda kohe mutt, kuigi välja näeb pigem prouakese moodi:)), kes hommikuti bussi peale vehkides pidevalt telefoniga vatrab, jutt jätkub ühistranspordis (kus kõvahäälselt tehakse maailmaparandavaid kommentaare) ja ka sealt väljudes. Uskumatu, kus inimesed ikka on jutukad! Aga mina ei taha kuulda võõraid muresid ja pseudoprobleeme!]

Teinekord on üks pai see, mida ka kõige hullunum inimene vajab. Aga võõrale hullule pai tegemine vajab suurt julgust, seda võiks nimetada ka hulljulguseks.

Munapühade ajal tehakse siin [Central Parkis siis vist] lastele suurt munaotsimise mängu. /.../ Igatahes lippavad suurel reedel [??? suur küsimärk minu poolt - suurel reedel???, suurel reedel ei ole minu arusaamist mööda küll munadega miskit pistmist, ikka ülestõusmispühal alles] õhinal mööda parki ringi erutunud lapsed, kes põõsaste ja kivide vahelt värvilisi mune otsivad.

Ma vaatan Martat, tema pisikest sõbrannat ja mõtlen murelikult, mis neist praegu nii armsatst tüdrukutest edasi saab, kui vanemad nende ümber ei ole võimelised iseendaga absoluutselt toime tulema. Mis loevad siin uhked korterid, peened koolid ja teenijad.

See hull Ameerika, oma hullu kiiruse, hullude elude ja inimestega. Ja kuskilt lugesin (keegi hull vist kirjutas?), et ameeriklased on äravalitud rahvas. See oli mingi haige aju Piibli interpretatsioon, tõlgendus. Võib-olla see on omamoodi suurushullustus?!? Haige ühiskond. Nii mulle tundub.

Nendest toredatest aegadest alates on hotell [Plaza] lakkamatult käest kätte käinud. Viimasteks omanikeks on olnud nii kuulus Hiltonite pere kui veel tuntum kinnisvaramagnaat Donald Trump, kes oma ostu kommenteerides mainis, et ta ei ostnud mitte hoone, vaid kunstiteose - hotellide "Mona Lisa". Trump kaotas selle ostuga vähem kui kümne aastaga umbes 300 miljonit dollarit. Samas müüs ta järglane, kes uuendas Plazat üsna mitu aastat, selle üheksa aasta pärast edasi taas 300 miljonit dollarit kallimalt, umbes 843 miljoni eest. (Ameerika valijatele, kes üha korrutavad, kui osav ärimees Trump on, peaks selle fakti pealuuse raiuma).

Nii ei saanudki me ilma Trumpita lõpetada. Nagu viimasel ajal kombeks - selle nimega algavad päeva esimesed uudised ja viimased lõpevad. Brrr!

Üks väga värvikas lugu oli seotud trepist kukkumise tagajärjel saadud käeluu murruga ja seetõttu kokku puutumine Ameerika tervishoiusüsteemiga. Selles valguses peab nentima - küll meil on siin ikka hea elu.