Esimene Erik Tohvri raamat, mida lugenud olen, osutus igati positiivseks elamuseks. Mulle meeldis. Ladus ja huvitav, lõpuni pinget hoidev. Ei miskit tuumateadust, pigem psühholoogia. Niinimetatud tavaliste inimeste mitte niiväga tavaline, aga siiski üsna tavaline, elu.
Eks nii võibki elus juhtuda, et irdutakse, elatakse kõrvuti ja samas mööda, kui omavahel ei räägita, kui üksteist ei kuulata, kui üks domineerib teise üle, kui ühe arvamus on alati valearvamus ja teisel on alati õigus. Seega on siin üks suur järele mõtlemise koht või pigem uuesti mõtlemise koht.
See raamatki oli mul juba ammu loetud. Äkki meenus, et pole siia vastavat märkust teinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar