Mu meelest üks haruldaselt hästi õnnestunud raamat. Erilise soojusega kirjutatud ja väga inimlik. Oli tõeliselt hea ja ladus lugemine, ei õnnestunud kuidagi ka poliitika ja bürokraatia rägastikku takerduda:) Jääb üle loota ja oodata sarja järgnevaid põnevaid lugusid.
Väljanoppeid ka:
Mihkel: Alati on kaks erinevat asja: poliitika ja inimesed, riigivõim ja inimesed. Vihatud riigivõim ei tähenda, et peaks vihkama inimesi, kes räägivad sama keelt, mida kõnelevad selle võimu esindajad. Ja igasuguseid inimesi - nii meeldivaid kui ka vähem meeldivaid - on iga rahvuse seas, igas riigis, igasuguse võimu ajal.
Mihkel: Nõukogude süsteemiga kohanesid inimesed väga kiiresti. Muidugi oli sel süsteemil palju vigu, mida me tänapäeval kõik hästi teame. Totalitaarses riigis neid probleeme ei afišeeritud ja paradoksaalsel kombel oli inimeste psüühika sel kombel paremini kaitstud. Tänapäeva infoühiskonnas teavad inimesed liiga palju ega oska nende teadmistega midagi peale hakata, Kogu maailm on küllastunud negatiivsest, see mõjub inimpsüühikale kehvasti, tekitab agressiivsust ja viha.
Siiri: Perekond on koostöö. Täpsemalt öeldes: perekond ei ole nimisõna, vaid tegusõna nagu armastuski.
Mihkel: Ei saa võrrelda seda, mida võrrelda ei saa.
Siiri ja Mihkli omavahelisest suhtlemisest jäi mulle arusaamine, et peamiseks otsustajaks on ikka Siiri, kes aga oskab nii Mihklile kui ka teistele jätta mulje, et otsustab Mihkel.
Siiri: ... ta [Savisaar] oli ja on mees, kes nautis ja naudib poliitikat ja ennast selles.
...Aeg on teine, aga Edgari enesekesksus on sama.
Minul on sõprusest teine arusaam: sõbraga võib vaielda ja jääda temaga eriarvamusele, kuid sõpra ei reedeta, teda ei kasutata ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar