Hämmastavalt lihtne ja ilus!

Jätkates luule- ja lauluteemadel - üks ammune lemmiklugu, hingematvalt ilus ja sügav.
Laulu võib igaüks ise üles otsida ja kuulata, siis on topeltvõimas...

Mees ja Jumal

Suvepäeval, liivaluitel, mere kalda peal,
mees ja Jumal kahekesi jalutasid seal.
Olid juba hulga aega käinud sedasi,
korraga mees üle õla vaatas tagasi.

Vaatas taha, nägi pilvi, merd ja laineid vees,
nägi kahte jäljerada liivakalda sees.
Ühed jäljed katkemata tee peal püsisid,
aga teised vahel tulid, vahel kadusid.

Mõtles mees, mis hakkan peale oma eluga,
kui nii kaua olen pidand käima üksinda.
Küsis siis: "Oh, armas Jumal, vasta mulle sa,
miks mind siis, kui raske oli, võtsid hüljata?"

"Miks mind jätsid meeleheites üksi kõndima,
miks mu kõrvalt halval ajal läksid ära sa?"
Vastas Jumal: "Armas sõber, palun andesta,
et sind siis, kui olid väsind, kandsin süles ma."

(Toomas Suuman)

Bonzo: Kui ma esimest korda seda teksti lugesin, olin ausalt öeldes võimsas hämmingus ja vaatasin tükk aega ilmselt väga lolli näoga enda ette, mõistmata, kuidas on võimalik sellise asja peale tulla. Aga näe, on. Lihtne!

Ühinen siinkohal täielikult Bonzo mõtetega. Mind hämmastab see lugu igakord uuesti...
Ja seetõttu ei saa kuidagi teisiti, kui pean selle loo ikka siia üles panema...