Minu talv

Mäletan, kuidas koolipõlves vihkasin nn kohustuslikus kirjanduses ja üldse kõigis raamatutes sisalduvaid looduskirjeldusi. Nüüd ma enam nii ei arva, vaid naudin neid kirjeldusi ja kujutan vaimusilmas ette. Kummaline, kuidas aeg (vanus?) muudab suhtumisi. Või on see tingitud isiklikest kogemustest? Kui oled kogenud midagi võimast, hingeülendavat:
Talvehommik. Punane taevas. Päike tõusmas, piilumas majade vahelt. Õrn-õrn lumesadu. See on midagi sõnulseletamatult kaunist ja ülendavat.
Just eelpool kirjeldatud looduspilt avanes hommikul mu silme ees. Kuigi sarnast võimast ja isiklikku talve-elamust olen kogenud ja tundnud juba ammust ajast. Seda äratundmist, et see on minu hetk, minu nauding, minu talv. Täna sain selle tunde kätte!
Täna oli minu päev! On minu talv.

Mõne aasta eest lummatult pildistatud