Teatris

Viimases otsas olen liiga tihti teatris käinud. Linnateatris, Salme kultuurikeskuses. "Nachtland" 26. septembril, "Muusikale" 14. oktoobril. Vahepeale sattus veel Ugala etendus "Surmkindlad asjad siin elus" Viljandis.

Kõik omamoodi head. Kõik omal kombel perekonna ja (pere)suhete lood.

Linnateatri mõlemas etenduses kõlas elav klaverimuusika. Vennad Teppod on rakendatud teatri teenistusse. Ja see on hea, võimas asi! Viimati istusin esimeses reas. Max 1,5 m lahutas mind klaverist ja pianistist (Theodor Teppo). See oli lummav. Veidi isegi hirmutav. Tõi mingil veidral moel meelde kooliaja ning muusikaklassi eksamid ja kontserdid (mis ei ole mu mälus positiivse varjundiga, välja arvatud lõpuklassi viimane eksam, mis kangastub mingi erilise saavutusena). Sirbis oli hea arvustus selle tüki kohta. Just Aksel Vinding Theodor Teppo muusikalises kehastuses oli eriliselt hõrk. Ja siinkohal ei räägi ma (mitte ainult) tema filigraansest klaverimängust, vaid sellest miskist, mis peitus ta silmavaates ja olekus ning mõnes üksikus sõnas... Akseli Vindingu füüsiline, sõnaline roll oli Sander Roosimägi kanda - see on fenomenaalne, kui palju teksti on suuteline näitleja omandama ja edastama. Ja need Hele Kõrve (Aksli ema) süsimustad silmad (no läätsed ilmselgelt või ongi tal nii eriline pilk?!?) Ja see pidev suitsetamine - mida kõike näitleja peab suutma?!?

"Nachtland" juudi, judaismi, antisemitismi jms teemad. Rasked teemad. Taustal, kuklas kumisemas praegune Lähis-Ida konflikt. ... Ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Jaa, seda siiski pean veel lisama, et klaveril musitseeris Jakob Teppo.

Viljandi Ugala oli meeldiv vaheldus Tallinna teatritele. Liiga tihti just ei satu Viljandisse, saati siis teatrisse. Vähe asju siin ilmas on surmkindlad. Kevad, suvi, sügis, talv. Öö ja päev. Surm ja maksud.

Ilmselt oli see tõdemus ikka ka selles etenduses, et alles "pärast ema surma sain ma täiskasvanuks" - võimalik, et seegi on üks (surm)kindel asi siin elus?!?

Julgen soovitada küll. Häid arvustusi leidsin ka!