[Pilgrim raamat. Midagi hingele]
Põhimõtteliselt jällegi ühe õhtu lugemise raamat. Aeg kulgeb pigem sellepärast, et lihtsalt tahad veel lehti tagasi pöörata, mõningaid kohti üle lugeda, mõtiskleda ja uneleda.
Välja kirjutatud sai siit siis järgmist:
Kuid keda või mida esindab endast välja läinu, kui ta ju hetkel eneseski pole?
Ehk teisisõnu, kui inimest kodus ei ole, ega talle siis ka külla minna saa.
Kui ma jälle kord vanaema külastasin, oli ta just taas tõusnud oma päevaunest. Istus rahulikult suuretoa sohval, vaatas aknast välja ning jõi kohvi. Kohv, nelja teelusikatäie suhkruga, on vee kõrval üheks tema lemmikjoogiks olnud terve elu. Nagu ta ka terve oma elu üleüldse magusat väga armastanud on, klaaskomme ja šokolaadi. Nii. Mina seal siis pärima: "Kui sa, vanaema, nii palju magad, kas sa kohe tõesti siis magadki?" "Ei sugugi, niisama unelen," kõlas vastuseks. Mina siis: "Aga kui sa uneled, mida sa siis mõtled?" Tema: "Ei mõtlegi midagi."
Oh, milline vabastav vastus taaskord! Ei mõtlegi midagi. Väga tore.
"Mida sa siis tunned, kui sa midagi ei mõtle?" Vanaema: "Ei midagi, lihtsalt rahu tunnen." Mina: "Aga kui sa rahu tunned, on sul siis hea?" "Jah. See mulle väga meeldib," kostis vanaema.
ennast täis inimene mõtleb enda kohta, et kes ta kõik on, aga teise kohta mõtleb ta, et mis ta kõik on. Et siis ise oleks nagu kes, aga teine on mis.
tõeliselt head saab teha see, kes oma positsiooni ise enda jaoks õigel kursil hoiab. Aga see tähendabki südamehäälega kooskõlas elamist.
mis on eneseväärikus... Mulle tundub, et ennekõike tähendab see seda, et elad küll nii, nagu õigeks pead, aga võimalikult teistele liiga tegemata.
Et me ei olegi õieti muud kui eilse kaja tänases.
Ühiskond nõuab tihti meilt "blaa-blaa-blaa"-suhtumist, sisutuid kaasalöömisi. Kuid mu vanaema on mulle öelnud, et inimene ei ole lammas, kes mää ja mää karjas määgima peaks.
Inimene on loodud ise mõtlema, taipama ja omi seisukohti kujundama. Selgelt oma meelt kasutama, tunnetama, mis talle tõeliselt kasulik ja vajalik oleks ning mis mitte. Ja kui midagigi kahjulikuks aimama, sellest ka julgelt eemalduma.
suurimaks elutarkuseks on tahe elada.
Veel meenus Siiri ütlus, et vanaema ei ole kunagi kedagi halvustanud, hukka mõistnud ega midagi muud sellist negatiivset, vaid aina ikka positiivselt mõelnud ja hästi öelnud. Seda oli niiiiiiiiiiiiiiii ilus ja kosutav lugeda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar