16. aprill 2017

Kirju kodust

Siim Maaten, Kaisa Roover. Kirju kodust.

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? See laulukatkend meenus lugedes.
Mina kuulun ilmselt veel sellesse põlvkonda, kelle jaoks kodu on oluline koht. See füüsiline koht. Loomulikult loovad kodutunde seal elavad inimesed, kuidas nad omavahel suhestuvad, toime tulevad, hakkama saavad jne.
Samas on ju ka ütlus: Kus mu kere, seal mu pere. Võib-olla nii ütleva inimese jaoks ongi kodu ükskõik kus, seal kus parasjagu viibitakse. Ent ikka tahetakse ära oma koju - kodu on mu kindlus, öeldakse ka.
Ja Jaan Tätte laulus tuleb sama motiiv - kodus on hea ja armas -  esile:  

Enam ööseks jääda meil ei ole kombeks
õigel ajal teame kella märgata
kui ka peol on jõudu üle minna homseks
järjest armsam meil on kodus ärgata.


Seetõttu on mul ilmselt ka raske mõista neid, kelle kümme kasti maist vara on kuskil ema või vanaema juures (pööningul, keldris või toanurgas) ning ise seljakotiga mööda maailma ringi rändavad. Loomulikult on nii hea maailma avastada, aga ... mina nii ei saaks...

Paar märksõna raamatust:
Snorgeldamine, sukeldumine - need olid põhitegevused kirjutamise vältel:)
Võõras olemisest - omade seas, võõraste seas.

Ja siis ikka traditsioonilist väljakirjutust (a la minu moodi:)) ka:

Inimese iseloomu moodustab suurelt osalt tema arusaam asjadest ehk maailmapilt. Moraal - mis on meie arust õige ja mis vale. Mõtlen tihti inimeste vajadusele teisi oma edu nimel ära kasutada. Minu ema on alati öelnud, et teda ärritab, kui tihti on filmides vaesed räpased ja korratud. Vaene ei ole ilmtingimata räpane, loll või pahatahtlik. Vaene ei ole tavaliselt ka see, kes petab, pigem vastupidi./.../
On üks kreeka vanasõna, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, aga mille mõte on: oluline ei ole raha ja rikkus, vaid maine - pärast surma ei tuletata meelde rikkaid ja nende rikkusi, vaid mäletatakse neid, kes on teinud heategusid teistele. Minu arust on see vägagi tõsi.

Mulle meeldib sinu armas ema, kes Verona kuuma päikese käes võitles kuumarabandusega, aga ei julgenud pärast peaaegu kahenädalast autosõitu ikka veel vett juua, sest tal oli varasematest autoreisidest sees hirm, et peatuste küsimine segab autosõitu. Seda ei tohiks mitte keegi karta. /.../
Ma loodan, et nüüd julgevad nad valjult avaldada muret, kui neil on autos ebamugav, sest ühise reisi eesmärk ei ole mitte kannatamine, vaid nautimine.

Miks ma pidin kogu aeg pika sammuga nooremal vennal eest ära lippama? Kuidas tahaks temaga nüüd kahekesi kõndida ja juttu puhuda! Ma ei saa kuidagi üle sellest tundest, et olen olnud halb vend, ja ega ma nüüdki vist parem ole./.../
Ma ju olin kunagi temaga alati koos olnud, aga kui tema kooli jõudis, siis see muutus. Kui ta esimesse klassi läks, läksin mina kolmandasse ja tema tuli oma esimesel koolipäeval minu klassi, sest tahtis minuga koos koolis käia - ja mina häbenesin.

Lõpupeatükk sisaldab terve rea väärt mõtteid, millest osa siia kirjutan ja osasid tahaks veel kunagi üle lugeda:

Maailm on nagu suur lõngakera, mis vaikselt lahti hargneb, aga kunagi otsa ei saa. Oma südames kannan kogu aeg kaasas lohutamatut teadmist, et me ei jõua oma elu jooksul kõike, mis meid huvitab, läbi uurida.

Küünilisus kaitseb selle eest, et maailm ei saaks liiga teha, ja uudishimu kaitseb selle eest, et iseennast liiga palju ei kaitseks.

Me jätame teised viisakusest oma rahu ja autosõitu nautima ning oma vastustes proovime olla võimalikult konkreetsed, et mitte kuulaja aega kulutada või temas segadust tekitada.
[Mis võib teisest kultuuriruumist pärit inimesele tunduda ebaviisakuse, solvamise või suisa vihkamisena. Imelik ikka see ilmaelu?!?]
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar