[Vahemärkusena olgu kohe alguses märgitud, et lugesin hiljuti ühest blogist, et kas ikka tohib kasutada raamatute kaanepilte, et autoriõigused ja seadused ja mis kõik veel. Mul küll kulmud kerkisid vist pealaele... Aga ega ma ei ole seadusi uurinud, mida ja kui palju võib. Ja tsiteerimisega sama lugu. Igal juhul saaksid siis mu postitused küll väga igavad ja illustratsioonivaesed olema. No ma seekord siiski tegin veel lugemise käigus sellise poolenisti vildaka pildi. Ma ju ei kuritarvita seda kuidagi, vaid illustreerin, teen pigem raamatule reklaami!]
Aga nüüd siis teema juurde. Pean tunnistama, et mul hakkas seda raamatut lugedes reaalselt paha. Iga kord, kui raamatu sulgesin tundsin end halvasti. Füüsiliselt halvasti.
See on puhtal kujul ohuraamat, mille peaksid läbi lugema kõik need, kes kangesti meie pisikesse Eestisse tuumaelektrijaama rajada tahavad. Jah, võib küll olla, et riigikord ja süsteem on teine ja teadmised on suuremad, põhjalikumad, aga ikkagi - see tuumaenergia on väga-väga ohtlik asi! Raamatu lõpuosaski tuleb esile see, et tuumajaamu on rajamas Aasia riigid ja Aafrika riigid, mis ei ole eriti tore... Ilmselt ikkagi ei aduta seda võimsust ja neid mastaape, mida tuumaenergia endas kätkeb... Ja kui sellele lisandub teadmatus, oskamatus, saamatus ning mis kõige hullem - ükskõiksus, meelevaldsus, võimu- ja kättemaksuiha... Ausalt - ma ei tahaks sellest midagi teada! Oleme elanud tegelikult nagu silmaklappidega maailmas, nii umbes kolmkümmend aastat. 80ndate aastate koolilapsena olid tsiviilkaitsetunnid mu meelest ühed õudsemad, aga siis oli kogu aeg teadvustatud, et on olemas tuumaoht. Lugedes nüüd seda raamatut tajusin taas sellise ohu olemasolu, mille olin heaoluühiskonnas elades sootuks unustanud.
Imestan, et üldse niisuguse raamatu kätte võtsin. Aga see kuidagi köitis esimesest hetkest peale, vaatamata ülirohkele faktimaterjalile, paljudele nimedele ja traagilistele inimsaatustele. Ma ei teinud endale kohustust kõiki neid nimesid, kuupäevi ja fakte meelde jätta (kuigi mõned lihtsalt jäid) ja see tegi lugemise lihtsamaks.
Teema on raske, ei saa salata. Püüdsin meenutada neid aegu üle 30 aasta tagasi. Siis olid ilusad, soojad kevadilmad siingi, kui tasapisi mingeid kanaleid pidi infokillukesi ka meie maale imbus...
Tšornobõli katastroof oli omamoodi märgilise tähtsusega - suure nõukogude impeeriumi lagunemine sai osaliselt alguse just sealt.
Järgnev lõik on sellest ilmekas näide ja minu meelest justkui kogu raamatu manifest:
Kiievi oblasti põllumajandusvalitsuse juht Vassõl Sõnko pühitses hoolimata parteilisest kuuluvusest paasapüha vanal õigeusklikul viisil. Ta pöördus pärast riikliku komisjoni koosolekut 3. mai õhtul tagasi oma büroosse, olles masendunud, kuid trotsi täis. Võimaliku globaalse katastroofi valguses keeldus ta täitmast ülevalt antud käske, mida pidas naeruväärseks. /.../ Ta uskus, et peab aru andma kõige kõrgema ees. Õigeusklike ülestõusmispühad olid algamas.
"Me tõime keldrist kartuleid ja marineeritud seeni, panime lauale pudeli viina ja korraldasime piduliku õhtusöömaaja või õigemini hommikusöögi," ütles Sõnko, meenutades oma paasapüha einet koos kaastöötajatega. "Sest oli ülestõusmispüha hommik. Kuigi me olime enda arvates ateistid, meenutasime pärast katastroofi oma tarkade vanavanemate ennustusi maailma lõpust ja hakkasime palves taeva poole piidlema. Lõppude lõpuks peab seal ju keegi olema - keegi tugevam ja mõjuvõimsam kui NLKP keskkomitee. Seega on kõik tema kätes." Silmitsi katastroofiga muutusid ateistid usklikeks ja kommunistliku ideoloogia jõud - nagu ka Moskva võim - hakkas Tšornobõli kiirguse mõjul murenema.
Kui üks töölistest pöördus Ligatšovi [Jegor Ligatšov - NLKP Keskkomitee sekretär ja poliitbüroo liige] poole küsimusega, kas neile, kes töötavad saastatud alal, oli ette nähtud jagada viina - kuulduste järgi aitas alkohol keha radioaktiivsetest osakestest puhastada -, vastas Ligatšov: "Mitte tilgakestki viina, me järgime NLKP keskkomitee poliitbüroo resolutsiooni." Ta mõtles selle all mõni kuu varem alustatud üleliidulist alkoholivastast kampaaniat, mille üks toetaja ta oli. "Sel hetkel katkes mu kannatus ja ma sekkusin," meenutas Massol [õnnetuse uurimise riikliku komisjoni liige Vitali Massol]. "Ärge muretsege, te saate sööklas 100-200 grammi viina," ütlesin ma töölisele.
Tšornobõli katastroof lõi pikkamööda kiilu Ukraina parteiametnike ja nende Moskva bosside vahele. Esimesed pidid tegelema katastroofi tagajärgedega, kuigi neil puudus kontroll tuumaelektrijaama üle, samal ajal kui viimased külastasid, noomisid ja vallandasid neid, keda pidasid vastutavaks selle eest, et nad ei suutnud olukorda kontrolli all hoida.
Üks peatükk raamatus kannab pealkirja "Kirjanike blokk".
Ivan Dratš Ukraina luuletaja, stsenarist, kirjanduskriitik ja poliitik:
"Äratundmise sool on meeleparanduse vili."
Ja ta parandas meelt. Dratši uus nägemus Tšornobõlist ilmus trükist 1988. aasta algul. Järgmise kahe aastaga sai temast rahvaliikumise Ruh (Liikumine), Ukraina demokraatlikku revolutsiooni vedanud rohujuuretasandi organisatsiooni üks juhtidest. See revolutsioon soodustas Nõukogude Liidu lagunemist ja iseseisva Ukraina riigi loomist. "Tšornobõl äratas meie hinged, näidates meile üks-üheselt, et oleme kuristiku, haigutava sügaviku serval ja kõik meie kultuurilised jõupingutused on edevuse laat, tühi tuuletallamine, roos buldooseri all," kirjutas Dratš hiljem, meenutades rolli, mida Tšornobõli katastroof Ukraina ühiskonna "äratamisel" mängis.
Ja veel:
Esimesena aktsepteeris Tšornobõli tuumaelektrijaama ukraina rahva ja kultuuri osana 65-aastane ukraina näitekirjanduse patriarh ja stsenarist Oleksandr Levada. /.../ 1974. aasta kevadel, kaks aastat enne esimese reaktori käikulaskmist Tšornobõli tuumaelektrijaamas, lavastas juhtiv Kiievi teater Levada näitemängu "Halloo, Prõpjat", mis kajastas jaama ehitust. Levada vältis Ukraina regiooni de facto kultuurilist omastamist Venemaa poolt.
/.../ Näidend reklaamib tuumaenergiat kui puhtaimat elektrienergia allikat, kinnitades selle vastavust keskkonnakaitse nõuetele. Igasugune arusaam, et tuumaenergia võiks kujutada inimestele või keskkonnale ohtu, jäeti tähelepanuta. Need, kes väljendasid sellist muret, olid näidendis negatiivsed tegelased - kas natsidega sõja ajal koostööd teinud isikud, kes suhtusid ikka veel vaenulikult Nõukogude riiki, või mahajäänud talunaised. Saatuse irooniana ennustab üks selline tegelane peaaegu eraldustsooni loomist ja selle elanike ümberasustamist. "Teate, inimesed räägivad, et kui see jaam tööle hakkab, siis viiakse meid kõiki 24 tunniga 50 versta [53 kilomeetrit] eemale, kuna mingi aatom läheb lendu ja kolgib vastu päid nagu ramm, ja inimestel pole siin enam kohta."
Kas pole see kõik hämmastav ja kummastav?!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar