[Tartu]: Petrone Print, 2020
270 lk.
Ootasin sellest raamatust enamat. Teadagi, juba autori nime pärast:) Jaa, oli glamuuri ja rikkust ja arrogantsi ja... kohati nagu isegi lihtsat ja armast inimlikkust. Aga ikkagi, ei olnud minu teetassike.
Geograafiahuvilistele on see muidugi kindla peale minek. Singapuri on siin rohkem kui küll. Mulle, kes ma neis raamatutes just rohkem seda isiklikku prismat armastan, jäi seega midagi väga olulist puudu. Jaa, pisut ikka oli eraelulist ka, aga nii näpuotsaga, et ei kvalifitseerunud:)
Kohati oli mul tunne, et oi, ma ei kannata enam seda tibinat välja - a la mis mina ütlen, see on hea, ilus ja õige, aga sinu söök on nõme, sest mina ütlen nii ja nii on:)
Ja muidugi minu lemmikteema - keeleteema. Ma ei saa üle ega ümber sellest. Eestlane armastab lühivorme kasutada, mis mulle väga sobib. Seetõttu tundub mulle nii kummastav lugeda läbi terve raamatu neid pikki, harjumatuid, lohisevaid vorme - koostisosasid, söögikohtasid, soojasid, aedasid, salatiaedasid, hindasid, koduseinasid... Sorry, aga mulle tunduvad need lausa värdmoodustised, kui nende kontsentratsioon liiga suureks läheb ja aina kordub!
Mina ütleks ikka: koostisosi, söögikohti, sooje, aedu, hindu, seinu...
Olen mõelnud, et selliseid väljendeid kasutavad välismaal elavad eestlased, kes juba kauaks ära jäänud, või siis eesti keelt kõnelevad välismaalased, aga kahjuks kuulen liiga sageli ka kodumaiste eestlaste suust neid lohisevaid sõnu...
No minu kiiksud, ma tean!:)
Vaatamata sellele suurele vingumisele leidsin siiski palju häid ja huvitavaid mõtteid, millega täitsa nõus olla või lihtsalt toredaid ütlemisi, seisukohavõtte, mida siiski ei viitsi praegu siia ümber kirjutama hakata. Niigi on raamat "sada aastat" tagasi loetud ja kuu aega mustandite kaustas oma aega oodanud😏
Seega vaid paar näidet siia.
Transpordivahendid on väga puhtad ja pole ülerahvastatud. Kodutuid ei ole, keegi ei haise ega võbele, inimesed istuvad metroos vaikselt reas ja oma telefonis.
Inimloomus on igal pool sarnane.
Siin elades toome me tegelikult kõige rohkem ohvriks oma elukoha, sest samade kuludega saaks elada kuskil Lõuna-Prantsusmaa üüratus veinilossis, mille kõrval on kümne hobusega tall, mille eest kannab hoolt palgatud meeskond. Hinnad on täpselt samad, aga siin on vähem ruumi ja pole isiklikke hobuseid. Aga kvaliteet maksab ja valikuid peab tegema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar