"Nukumaja"

 

Tove Jansson. Nukumaja. Tallinn: Hea Lugu, 2023.  207 lk.

Kaheteistkümnest novellist koosnev kogumik, mida lugema asusin suure ettevaatlikkuse ja eelarvamustega.

Pean tunnistama, et oli täiesti loetav. Ei vaevelnud ega midagi. Novell on siiski lühivorm ja lõpp saabub üsna ruttu 🙃

Vahel olen mõne romaaniga küll hädas, kui ei hakka kuidagi jooksma ega haakima. Seekord läks hoopis paremini. 

Nimilugu "Nukumaja" oligi vast kõige kõnekam.

Aleksander oli vana kooli sadulsepp. Tema erialased oskused olid väga laialdased ja ta tundis jätkuvalt oma ameti üle käsitöölise loomuomast uhkust...

Kõige ilusamad asjad leidsid tee tema korterisse, kohta, mida väga vähesed olid saanud külastada. See asus ühel vaiksel tänaval linna lõunaosas. Juba kakskümmend aastat jagas Alexander korterit oma sõbra Erikuga ja mõlemad suhtusid ühesuguse austusega ilusatesse esemetesse, mis aeg ja Aleksandri asjatundlikkus olid nende ümber kuhjanud.

Mõnikord, töö ajal, istus Alexander ja luges. Ta luges klassikuid, muu hulgas prantsuse ja saksa omi, aga peamiselt vene klassikuid, need võlusid teda oma raskepärase pikameelsusega, tekitades temas tunde, et saatuse vastu ei saa. Kohevad kulmud kipras, lühike kogukas kere väljendamas keskendumist ja priitahtlikku üksindust, luges ta tööajal ja keegi ei julgenud teda segada.

... tegelikult ei läinudki lugemine talle enam suuremat korda, võimalik, et raamatud olid tähendanud talle pigem tööajast näpatud kvaliteetaega.

Millalgi septembris alustas Alexander nukumaja ehitamist. ...

"Valvurile meeldisid õhtu- ja öötunnid, ta oli vähese unega ning istus sageli pikki tunde mõnusalt rannaribal rahus ja vaikuses. Ta ei meenutanud midagi, ta ei muretsenud millegi pärast, ta lihtsalt oli." (Novellist "Kunst looduses")

Need paar väljakirjutust on iseloomustamaks seda, mis mulle meeldis ehk mida ma ikka raamatutest leida loodan...

Ilmselt on neis lugudes veel mingeid allhoovusi, mida mina ei adunud...