Kui seda raamatut alustasin, siis tundus mulle korraks, et see on viimane Varraku ajaviiteromaan, mille kätte võtan, et ei taha enam... Et on tekkinud küllastus. Ei läinud jälle mu jaoks käima ja tundus natuke nagu üle võlli. Aga vedasin ennast ikka edasi, sest ei saa ju olla, et jätan pooleli. Õnneks ei jätnud. Sest lõpuks oli kahju kaant sulgeda.
Rongisõitjate kirjutamata reegel on, et omavahel ei vestelda! Väike peanoogutus või kerge naeratus on maksimum, mida rongituttavad omavahel vahetavad. Oi, kuidas mulle see meeldiks, kui meil ka nii oleks😝 No aga ei jäänud neil seal Londonis ka niimoodi. Üks õnnetu juhus rikkus vaikuse ja siis oli juba võimatu seda lumepalli peatuma saada. Moodustus seltskond, kes hakkas üksteisest hoolima ja kokku hoidma.
Keskne tegelane on värvikas Iona (aastaid lesbisuhtes/abielus olnud naisteajakirja nn psühholoog, abikaasa Bea on dementsusele kalduv ja hooldekodus), kes alati sõidab koos koeraga ja suure käekotiga, kuhu mahub terve varandus sisse. Piers (abikaasa Candida, pärit rikkast perest) on pangandus- ja rahandustegelane, unistab aga hoopis matemaatikaõpetaja kutsest. Sanjay (medvend), kellel on paanikahood ja siis loeb Mendelejevi tabelit enese rahustamiseks, talle meeldib Emmie (on kihlatud Toby 'ga, kes osutub ahistajaks), kooliõpilane Martha, David, Jake...
Said vist nüüd enam-vähem kõik tegelased üles loetud 🙂
Ega ma sisu ümber jutustama ei hakka, ütlen vaid niipalju, et see lugu läks päris põnevsks ja ka lõpp oli täitsa olemas, nii et ma jäin vägagi rahule. Algne äratõukefaas osutus siiski asjatuks ja ajutiseks reaktsiooniks.
Rongipeatused ja tegelased:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar