Nädalaga on toimunud looduses jälle tohutu areng!
Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseag on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga...
Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs -
ah, sirelite õitseag on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!
Need Marie Underi luuleread meenuvad mulle ikka kevadeti. Kuidagi nii täpselt ja õigesti on luuletaja ära tabanud kevadised tundevirvendused.
Ka õunapuud on täies ehtes. Täiesti juhuslikult leidsin väga kummalisest, tegelikult just liiga tavalisest kohast kullerkupupuhma. Peaaegu raudtee pervel, paigas, kust sageli mööda käin. Ja pole kunagi varem juhtunud nägema!
Eile jalutasin kesklinnast kodu poole. Võtsin täiega aja ja tempo maha ning nautisin.
Toompea nõlvalt levitasid sirelipõõsad oma hurmavat lõhna all-linnale ja ööbik laksutas ennastunustavalt. See on kummaline, et viimastel aastatel olengi ma ööbikulaulu just linnas kuulnud...
Nii hingematvalt ilus on kõik, noh, kas te siis aru ei saa...
Kommentaarideta... Maalt ja linnast, aiast ja tänavalt, loomulikku ja metsikut ilu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar