Tõeliselt muhe lugemine "hullude" seiklejate reisidest ekstreemsetesse paikadesse. Kuna olen neid reisisaateid vaadanud, siis kõlas mul ka lugedes kogu aeg kõrvus Väintsi, kui hea jutuvestja, muhe hääl.
Tiit Pruulit tsiteerides: "Tema reisid on nagu üks katkematu maanteelint, kus inimesed, nende lood ja laulud sulle ise vastu tulevad. Lihtsalt kulged ja kuulad."
Piisavalt roppust ja joomist oli seal ka, aga - no ikkagi mehed ju... Ega selline ekstreemsus üleüldse ei olegi minusuguste õrnahingeliste jaoks:) Kuigi mõned naised on neil reisidel ju vapralt kaasas käinud küll.
Uskumatu on ikka see, milline viitsimine, TAHTMINE, on jälle minna kuhugi "pärapõrgusse". Üks ere näide oli 2012. aastast, kus 30. detsembrist kuni vist 11. jaanuarini kestis esimene talvereis ja teine algas juba 24. veebruaril. Kolmas reis tuli suvel. Vaevu kuu oldi kodus ja jälle minek.
Aga seda kõike raamatust lugeda on muidugi puhas lust. Ennast küll mingi valemiga kuhugi sellistesse paikadesse sundida ei saaks.
Loodan selliseid vahvaid seiklusi ja nendega lugejate-vaatajate kostitamist peagi taas läbi telekanali või raamatulehekülgede kogeda.
Head reisi!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar