Minu Türi: laiali on kõik taevas ja maa
Petrone Print, 2026
264 lk. + fotomaterjal
(Minu sari)
Ei saanud selle raamatuga kohe kuidagi ree peale... Pigem ilukirjandus, ütleks ma. Kus on Türi? oli mu küsimus ja seda lõpuni välja.
Väga veidrad intervjuud olid (ilukirjanduslik fiktsioon?) juba lahkunud persoonidega ja erinevate objektidega (?). Lõpus viktoriinilaadne tunnikontroll faktide kohta, mis (tõenäoliselt?) raamatus ette tulid.
Viimased leheküljed jäidki mul lugemata, sest uni tuli kogu aeg peale ja hommikul viisin raamatu raamatukokku tagasi😝
Türi linn saab 2026. aastal saja-aastaseks, justkui meelde tuletades, et ka mina olen põlise türilasena jõudnud viiekümnenda verstapostini. Sel puhul tundub, et tuleb üks ühine pidu ära pidada.
Nii hoiadki käes raamatut, mis oma stiilivabaduses võiks gurmeemaailma pliidil podiseda nagu üks suur juubelihõnguline ühepajatoit. Selles pajas on kohev kimp kirjeldusi, meeldivalt magusaid meenutusi, luulet, laule ning parajal hulgal ajalooga vooderdatud sise- ja väliskaemuslikku maagiat.
Mis teeb ühest väikesest linnast terve maailma? See on rännak ajas ja ruumis, kus reaalsus nihkub märkamatult paigast. Siin räägivad sinuga tänavad, puud ja majad. Siin kohtad neid, keda enam ei ole, ja neid, keda võib-olla pole kunagi olnudki. Luule põimub mälestustega, argipäev muutub unenäoliseks.
Kirjanik, laulja ja kitarrist Jaan Pehk (tuntud ka kui Orelipoiss) on türilane läbi ja lõhki – kuigi sündinud Paliveres, kasvas ta üles Türil. Eesti Kirjanike Liidu liikmena on ta avaldanud mitmeid luulekogusid ja lasteraamatuid, tema laule teame ja oskame kaasa ümiseda me kõik. „Minu Türi“ ilmub just õigel ajal: samal aastal, mil kodulinn tähistab oma sajandat sünnipäeva, põimib Pehk raamatus oma isiklikud mälestused selle kauni väikelinnaga.
Väga veidrad intervjuud olid (ilukirjanduslik fiktsioon?) juba lahkunud persoonidega ja erinevate objektidega (?). Lõpus viktoriinilaadne tunnikontroll faktide kohta, mis (tõenäoliselt?) raamatus ette tulid.
Viimased leheküljed jäidki mul lugemata, sest uni tuli kogu aeg peale ja hommikul viisin raamatu raamatukokku tagasi😝
Türi linn saab 2026. aastal saja-aastaseks, justkui meelde tuletades, et ka mina olen põlise türilasena jõudnud viiekümnenda verstapostini. Sel puhul tundub, et tuleb üks ühine pidu ära pidada.
Nii hoiadki käes raamatut, mis oma stiilivabaduses võiks gurmeemaailma pliidil podiseda nagu üks suur juubelihõnguline ühepajatoit. Selles pajas on kohev kimp kirjeldusi, meeldivalt magusaid meenutusi, luulet, laule ning parajal hulgal ajalooga vooderdatud sise- ja väliskaemuslikku maagiat.
Mis teeb ühest väikesest linnast terve maailma? See on rännak ajas ja ruumis, kus reaalsus nihkub märkamatult paigast. Siin räägivad sinuga tänavad, puud ja majad. Siin kohtad neid, keda enam ei ole, ja neid, keda võib-olla pole kunagi olnudki. Luule põimub mälestustega, argipäev muutub unenäoliseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar