"Lilledele värsket vett"

Valerie Perrin.
Lilledele värsket vett.
Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.
Tallinn: Tänapäev, 2022
491 lk.
(Punane raamat)

Hea, väga hea! Pelgasin pisut selle raamatu lugemist, kuna seda on nii palju kiidetud ja see teeb mind alati ettevaatlikuks. Paljud suurt avalikkust köitnud teosed mind sageli üldse ei kõneta ja tunduvad üles haibitud. Siinkohal pean küll möönma, et minu skeptitsism oli põhjendamatu, olin ju varem Perrin'i raamatuid lugenud: "Kolm" ja "Minu kallis tädi", mis mõlemad olid väga head ja tõesti meeldisid mulle!

No nüüd võin siis öelda, et olen minagi selle raamatu läbinud, ilmselt viimase eestlasena😊

Raamatu tagakaanelt kokkuvõte:

Violette Toussaint on Prantsusmaa väikelinna kalmistuvaht, kelle majakeses käivad ennast soojendamas ja oma saladusi pihtimas leinajad, hauakaevajad, matusekorraldajad ja kohalik küree. Ühel päeval tuleb Violette’i jutule politseikomissar, kelle hiljuti lahkunud ema soovis, et ta tuhk pandaks ühe esmapilgul täiesti võõra inimese hauale. Mis neid kaht sidus? Ja kuidas on see kõik seotud Violette’i ja politseikomissari endaga?
Valérie Perrin (snd 1967) on prantsuse romaanikirjanik. Enam kui kolmekümnesse keelde tõlgitud „Lilledele värsket vett“ on tema teine, ühtaegu traagiline ja ilus, naljakas ja soe, prantslaslikust sarmist ja meeldejäävatest karakteritest tulvil romaan, mis pälvis nii prantsus- kui ka ingliskeelsena mitmeid kirjandusauhindu, kujunes Prantsusmaal tõeliseks menukiks ja oli Itaalias 2020. aasta enimmüüdud raamat.

Peategelane Violette kuulas vahetpidamata mitu kuud järjest Vincent Delerm'i lugu "La vie devant soi" ("Elu alles ees"). Sellega pannakse punkt ka romaanile.
[Huvitav fakt siinkohal on see, et prantsuse laulja, laulukirjutaja, pianist ja helilooja Vincent Delerm sai äsja, 31. augustil, 50-aastaseks]

 Mulle tundub, et üksildus ja igavus puudutavad inimeses valitsevat tühjust. Mina olin täidetud. (168)

Philippe Toussaint sai minu juurest ära minnes surma samas kohas nagu Reine Ducha (1961-1982), noor naine, kes suri õnnetuse tagajärjel kolmesaja meetri kaugusel surnuaiast ja kes mõnede sõnul suveöösiti tee äärde ilmub. (185)
Tundsin ta [Philippe Toussaint'i] surnukambris ära. Tundsin ära tema keha. ...

Ma olen tumedate rõivaste all alati kandnud värve, et surmale pikka nina näidata. /.../ Täna tahaksin teha vastupidi. Tahaksin panna selga musta kleidi ja selle peale roosa mantli. Aga ma ei teeks seda eales austusest teiste vastu, nende, kes jäävad ja kes kõnnivad minu surnuaia teedel. Pealegi pole mul kunagi roosat mantlit olnud.(189)

Leonine Toussaint (3.09.1986-13.07.1993)
Sinu surm põrmustas mu. Pärast seda karjumist ei rääkinud ma pikka aega midagi. Teda ajas su surm aga marru. 
Kui tuli 7.04 rong, ei läinud kumbki meist tõkkepuud alla laskma.
Jumal, kes oli tol ööl hüljanud Notre-Dame-des-Pres' lossi, söandas siiski astuda läbi meie tõkkepuu juurest, sest ühest tragöödiast meie eludesse nähtavasti piisas. Ühtki autot ei tulnud, mitte ükski auto ei sõitnd kella 7.04 rongile sisse. Tavaliselt oli niisugusel kellaajal sellel teel tihe liiklus.(194)

Minu käes oli valge hauaplaat, äärele oli graveeritud väga kaunis delfiin, lisaks sõnad: "Kullake, sa sündisid 3. septembril ja surid 13. juulil, aga minu jaoks jääd alati mu 15. augustiks." (206)

"Vaadake, milline imeline ilm täna on, ma joobun iga päev maailma ilust. Loomulikult on olemas surm, kurbus, kehv ilm, pühakutepäev, aga elu jääb alati peale. Alati tuleb hommik, kui valgus on ilmeline ja kõrbenud maast tärkab taas rohututt."
"Peaksin saatma teie juurde kõik pereliikmed, kes minu kabinetis üksteist solvavad, nad võiksid teie juures elutarkust õppimas käia."
"Minu arvates ei tohiks pärimist kui sellist üldse olemas olla. Minu arvates tuleks kõik eluajal anda inimestele, keda me armastame. Oma aeg ja raha. Pärand on kuradi leiutatud, et perekonnad tülli läheksid. Mina usun üksnes eluajal tehtud annetustesse. Mitte surma tõotustesse."
"Kas te teadsite, et teie abikaasa oli rikas?"
"Minu abikaasa ei olnud rikas. Ta oli liiga üksik ja õnnetu. Õnneks elas ta elu lõpus õige inimesega." [Advokaat Rouault'i ja Violette Toussaint'i vestlusest] (313)

...Violette, ma arvan, et parem on unustada. Parem on edasi minna ja mitte proovida enam teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustutamata lupja. Seda mürki, mis kõrvetab kände. Jah, Violette, minevik on oleviku mürk... [Sasha kirjast Violette'le] (372)

[Olen üles märkinud veel peatükid 33 ja 52. Esimene seletas suhteid Irene Fayolle ja Gabriel Prudenti vahel ja teine räägib Julien Seuli ema päevikust.]

Väga mitmekihiline teos, erinevates ajaperioodides kulgemine.

Arvamisi ka:

Lugemissoovituse blogi

Postimees

Sehkendaja

Ja üks veidi teistmoodi arvamus ka: Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

P.S. Nüüd on siis jäänud veel Perrin'ilt lugeda "Pühapäeva rüppe unustatud"