Oh, kui pikaks selle raamatu lugemine mul venis.
Ausalt öelda tundsin esimestest lehekülgedest peale, et see ei ole minu teetassike. Vahepeal panin mitu korda käest ära, seisma, laagerduma... Ei aidanud... Lugesin siiski lõpuni ja isegi mitte diagonaalis (kohati küll üle ridade, kui päris aus olla).
Kõik suured matkahuvilised - siin on midagi teile! Tõsiselt!
Aga mina ei suutnud nii palju raamatu vahendusel matkata. Küll üksi, küll sõbrannaga, küll elukaaslasega, küll suurema kambaga... No kaua võib ... matkata?
Looduskirjeldused! Oi, neid oli palju. Mõistlikus koguses naudin ma neid väga, aga üledoosi ei taha saada... Eriti palju oli pilvedest juttu. Kuidas need müstiliselt ja muinasjutuliselt kokku ja lahku läksid ja ...
...Terve tee üles mõtlesin pilvedest ja ududest.
...Šotimaa pilved on tõesti teistsugused kui mujal maailmas!
...Saime haugata vaid paar ampsu juustu ja õuna, kui märkasime, et meie kohal taevas toimus midagi müstilist...
...Kogu taevalaotus oli kaetud suurte apokalüptiliste vaipadega, mis rullisid end meie pea kohal kokku ja lahku. See vaatemäng tekitas täiesti uut moodi avaruskogemuse. ...
...Meie ees liikusid pilved kokku ja lahku, avades iga paarikümne sammu järel täiesti uue vaate.
Kaljuseinad ja kivised jõed.
Kuigi enamasti pidid taolised Šotimaa matkad vihmaga vürtsitatud olema, siis siin lehekülgedel üldjuhul ilmaga vedas.
"Tüüpiline Šotimaa päev: neli aastaaega, päikesepaiste, vihm, tuul ja kohati kihulased."
Palju juttu oli viskist, selle pruulimisest ja degusteerimisest, aga kuna see teema jätab mind absoluutselt külmaks, siis ei haakinud siingi.
Meenuvad ka väga kummalised söömaajad -
...Olime järsku muutunud lasteks, kes valmistuvad esimest korda metsa minekuks - lõunaks vaid kook, kommid ja šokolaad.
...Keegi oli kõikidele külalistele jätnud laua peale purgi maapähklivõid. Määrisin seda oma kaeraküpsistele ja viskasin lusikaga ka kiirpudrule.
...Hommikusöögiks pakuti meile praetud tomateid, ube ja lahjat kohvi.
...sõin maisileivale määritud pähklivõid ja veganijuustu.
...Sõime snäkke ja jõime teed...
...jõime õhtul mõnuga turbateed...
...Pärast hommikuhelvestest ja muffinitest koosnevat hommikusööki hosteli hüpnootiliselt kireva vakstuga kaetud köögilaua taga...
...peale kuuma dušši ja maailma kõige eklektilisemat õhtueinet, mis koosnes järelejäänud snäkkidest, oli ikka oivaliselt mõnus suurel elutoa sohval läbi akna pimedusse vaadata.
No vahel oli ikka ka midagi toekamat, nagu näiteks kalasupp.
Sõime väga mõnusat lõunat. Olime lõunakorrad ära jaganud ning täna oli tema [Kadri] kokku pandud lõunakoti päev, kust tuli välja vinnutatud kanaliha, pisikesi juustupalle, õunu ja igasugu muud mõnusat kraami.
Keetsime hommikusöögiks ojaveega putru.
...järgmised paar tundi nautisime kohalikke mereande ja aknast avanevat tööstusromantilist vaadet...
Mul tegelikult ei olnud üldse plaanis siia sellist kulinaarset ülevaadet lisada, aga hakkasin lihtsalt hasardist üles kirjutama.
Mingi äraspidine kirjutamisstiil siiski kiskus kaasa ja lugema, mingi kiiks, mis köitis ja samas pani muigama ning käega lööma (vihastada ju pole mõtet:))
Raamatu lõpupoole kirjeldati ka mõningaid linnakesi/asulaid, nagu näiteks Ballater, mis andis veidi aimu ka Šotimaa nn tsiviliseeritumast küljest (mägede, orgude, jõgede, metsade ja ... pilvede kõrval). Tore oli lugeda ka ööbimispaikade kohta.
Lõpetan siinkohal oma pika jahumise aga taas autori sõnadega:
Õnn on kohanemisoskus.
[Mida iganes see siis ka tähendab, saate lugeda juba ise raamatust, lk 173]
Vaatasin oma märkmed Goodreadsis üle, üsna sarnased mõtted. Ei saanud see raamat mind konksu otsa...
VastaKustuta